Uudis, et Britit valitsuse radikaliseerumisvastane programm Prevent liigitab nüüd massimigratsiooni ehk „kultuurilise natsionalismi“ võimalikuks „terroristlikuks ideoloogiaks“, näitab selle probleemi ulatust. Ja kõnealune probleem on hüperliberalism, radikaalne ideoloogia, mis on Preventis ja mujal riigi haardes endiselt endeemiline.
See ideoloogia, mida tuntakse ka vokeri või radikaalse progressivismina, pole kaugeltki välja surnud, vaid normaliseerunud ja juurdunud, eriti valitsemisaladel. Ideoloogia on sõna otseses mõttes akadeemilisest sektorist üle läinud ja jõudnud riigisektorisse.
Aruannete kohaselt määratleb valitsuse veebisaidil korraldatud Preventi veebikoolitus „kultuurilise natsionalismi” ühe uskumusena, mis võib ajendada kedagi deradikaliseerimisskeemi suunama. See termin hõlmab veendumust, et „lääne kultuuri ohustab massiline ränne ja teatud etniliste ja kultuuriliste rühmade integratsiooni puudumine”.
Selle sõnastuse kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et selline ulatuslik määratlus, mis hõlmab täiesti lugupeetud arvamuste ringu, võiks viia isegi Sir Keir Starmeri ja variministri siseministri Robert Jenricki teoreetilise liigitamiseni sellisesse „ekstremistide” kategooriasse nende hiljutiste kommentaaride tõttu. See pole aga esimene kord, kui Prevent on oma „ekstremismi” määratlust murettekitavalt naeruväärseks muutnud.
Veebruaris rääkis Michael Portillo GB Newsi vaatajatele, kuidas 2023. aastal tõi Prevent esile tema BBC telesarja „Suurbritannia raudteesõidud” (Great British Railway Journeys), kuna see suutis „õhutada äärmusparempoolseid sümpaatiaid” (teised Preventi poolt nimetatud saated olid näiteks „House of Cards”, „Tinker Tailor Soldier Spy” ja „Yes, Minister”). Portillo avalikustamine toimus samal nädalal, kui lekkinud siseministeeriumi sisemine äärmusluse analüüs viitas, et väited „kahetasandilise politseitöö” kohta olid „paremäärmuslik narratiiv”.
Radikaalne progressivism on endiselt endeemiline – või „süsteemne”, nagu selle eestkõnelejad võiksid öelda – nii võimukoridorides kui ka riigiaparaadis. Preventi kasutatav keel peegeldab vaid politsei ja kohtusüsteemi viimase aja reaalseid tegusid. Eelmisel kuul paljastas The Sunday Telegraph juhtumi, kus Kenti pensionär arreteeriti alusetult väidetavalt antisemiitliku Twitteri märkuse pärast. Sel nädalal mõisteti mehele kriminaalkaristus Koraani põletamise eest.
Kõiki neid juhtumeid ühendab kahtlus, mis Briti riigil nüüd on sõnavabaduse ja südametunnistuse vabaduse suhtes. Terrorismivastase võitluse valdkonnas oli varem normiks, et asutused jälgisid ohtlike kavatsustega kõrge riskiga inimesi – nagu see on endiselt M15 ülesanne –, selle asemel, et jälgida neid, kellel olid ebamugavad arvamused. Kuid see on muutunud.
Selles näeme hüperliberalismi ilmset mõju ja ühte selle põhiprintsiipi: ideed, et sõnad on ohtlikud ja neid tuleb kontrollida – meie tänase juhtumi puhul sõna otseses mõttes. Seepärast on ärkveloleku aktivistid aastaid rääkinud „solvavatest” sõnadest, „mikroagressioonidest” ja isegi pealtnäha triviaalsel moel kinnisideeks muutunud asesõnadest. Hüperliberaalid usuvad, et sõnad võivad kahju tekitada, eriti kui neid kasutavad need, kes pole nende kasutamiseks piisavalt haritud.
See hõlmab alati tavainimeste keele jälgimist ebapopulaarsete vaadetega. Seetõttu kipuvad sihtmärkideks olema pensionärid, kellel on „Brexity” arvamused, või lihtsad valged inimesed, kes pole Suurbritannia olukorrast eriti vaimustuses pärast aastakümneid kestnud riiklikku multikultuurilisust ja hiljutist kiirenenud immigratsiooni. Üleharitud klassid, kes irvitasid rahvahulkade üle, kuna nad ei mõistnud nende žargooni, on sama üleklass, kes pilkab neid nüüd nende „kultuurilise natsionalismi” pärast.
Rassismi süüdistused ei ole kunagi kaugel ja suunatud neile, kes võivad rääkida „põlisrahvaste” brittide või „põliskultuuri” keelt. Kuid eeldades, et kultuuriliste natsionalistide seas on refleksiivne armastus selle riigi mineviku vastu, on Briti intelligentsi liikmete seas vaieldamatult vastav ja igavene mentaliteet: põlve otsas piinlikkus ja vihkamine oma riigi vastu, millega sageli kaasneb leebe suhtumine eksootilistesse või „teistesse” kultuuridesse. Romantiline primitivism ulatub tagasi Rousseau’ni, kuid see muutus akadeemilises maailmas endeemiliseks 1960. aastatel, saavutades epideemilised mõõtmed 1990. aastatel ja seejärel imbudes reaalsesse maailma.
See on tänapäeva ülalt-alla poliitika mootor. Asümmeetriline multikultuurilisus mõjutab Preventi ebaühtlast lähenemist terrorismile, mis liialdab äärmusparempoolsete kujutava ohuga ja alahindab islamistide kujutavat ohtu. Just „topeltstandardi“ taga oli see, millest 2023. aastal rääkis hukkamõistev Shawcrossi ülevaade programmist „Prevent“, kus paremäärmusluse „laialt“ defineeriti, hõlmates „kergelt vastuolulisi või provokatiivseid peavoolu parempoolseid kommentaare, millel puudub sisuline seos terrorismi või radikaliseerumisega“.
Vahepealse kahe aasta jooksul on vähe muutunud. Seda seetõttu, et juurdunud hoiakuid ei saa seadusandlusega muuta. Kultuuri ei saa muuta käsuga. Kuid hea alguspunkt on mõista nende mentaliteeti, kes oma diktaate välja annavad.