Hiljutiste hirmutavate pealkirjade lugemine võib panna mõned inimesed muretsema, et saabastega tormijooksjad on taas Euroopa pealinnades marsil.
Müüdav meedia on meid hoiatanud, et „Poola äärmusparempoolsete võit on äikesemüür Euroopa kohal“ (Le Monde);
- teavitanud, kuidas „äärmusparempoolsete eestkõneleja laseb õhku Hollandi valitsuse“ (The Economist);
- rääkinud, et Saksamaa poliitika on nüüd tihe lahing „äärmusparempoolse AfD ja peaaegu kõigi teiste vahel“ (Euractiv);
- andnud tervisehoiatuse, et Briti demokraatiat ohustab „populistlik äärmusparempoolne viirus“ (Politico).
Ja palju muud sarnast.
Kasutatud keelest ei pruugiks seda aru saada, aga tegelikult kirjeldavad need lood demokraatiat tegevuses. Erineval moel ja eri riikides seisavad need kõik parempoolsed poliitilised liidrid selle eest, mida nad peavad demode ehk neid valinud inimeste huvideks ja ootusteks. Ja võidavad valijate masside toetuse, jäädes oma põhimõtetele kindlaks.
Euroopa äärmusvasakpoolne kohkub selliste demokraatlike ilmingute ees õudusega. See püüab tõusvaid populistlikke parteisid tembeldada „äärmusparempoolseteks“ või „jämedalt parempoolseteks“, et neid delegitimeerida ja tavapärasest demokraatlikust debatist välja jätta.
Sõnum on, et need parteid on ohtlik „viirus“, mis tuleb karantiini panna ja hävitada. Ja kaudselt, et kõige kindlam oleks, kui miljonid, kes nende poolt hääletavad, ignoreeritaks, tsenseeritaks ja potentsiaalselt poliitilise eliidi poolt luku taha pandaks.
„Sõnal fašism pole nüüd mingit tähendust, välja arvatud niivõrd, kuivõrd see tähistab midagi ebasoovitavat.“ Nii kirjutas George Orwell, düstoopilise romaani „1984“ Briti autor, oma säravas 1946. aasta essees „Poliitika ja inglise keel“. Orwell paljastas, kuidas stalinistid ja ülejäänud vasakpoolsed olid juba peaaegu 80 aastat tagasi muutnud sõna „fašist!“ kõikehõlmavaks solvanguks, et vaigistada igaüht, kes nendega ei nõustunud.
Tänapäeval võiks Orwelli poliitilise keele kriitika ajakohastatud 2025. aasta versioon täheldada, et sõnal „äärmusparempoolne“ pole nüüd mingit tähendust peale selle, et kõik, keda me vihkame, kardame ja põlgame.
Euroopa poliitilise ja müüdava meediaeliidi ning nende vasakpoolsete liitlaste jaoks on silt „äärmusparempoolne” nüüdseks universaalne poliitiline solvang, mida kasutatakse igaühe mustamiseks, kes julgeb Brüsseli maailmavaadet kahtluse alla seada. Eelkõige kasutatakse „äärmusparempoolset” riiklike populistlike liikumiste demoniseerimiseks ja isoleerimiseks – ja mis kõige tähtsam, nende tavaliste valijate massi halvustamiseks.
Need meist, kes toetavad populistlikku mässu kogu Euroopas, ei tohiks kunagi vastuseks äärmsvasakpoolsete laimukampaaniale kaitsepositsioonile asuda ega vabandada. Tõde on see, et „äärmusparempoolseteks“ mustatud arvamusi ja poliitikat jagavad miljonid inimesed üle Euroopa. Tegelikult peeti paljusid neist kuni viimase ajani pigem terve mõistuse, kui ekstremismi pähe.
Piisab, kui vaadata, milliseid ideid on „äärmusparempoolseteks“ tembeldatud, et näha, kummal poolel me nendes debattides oleme. Hiljuti on meile näiteks öeldud, et „äärmusparempoolne“ on nõuda, et naisel ei tohi olla peenist või et bioloogilisel mehel ei tohiks lubada naisi poksiringis peksta või et vanemad ei või kurta oma laste pornograafilise drag-aktide üle.
Meile on näpuga viibutades öeldud, et on „äärmusparempoolne“ näidata oma vihkamist Hamasi juudivihkajate vastu ja protesteerida islamistliku terrorismi vastu Londoni või Amsterdami tänavatel. Samuti riskite saada tembeldatud „äärmusparempoolseks“, kui olete näidanud üles toetust Euroopa põllumeestele, võideldes ELi neto nulli dogma põllumajandust ja tööstust hävitava hulluse vastu.
Ja muidugi on alati „äärmusparempoolne“ väljendada muret kontrollimatu massirände laastava mõju pärast Euroopa ühiskondadele ja kultuurile. Või veel hullem, on „äärmusparempoolse“ nõuda, et paljastataks, kuidas Tööpartei ja politsei on varjanud skandaali moslemitest vägistamisjõukudest, kes terroriseerivad valgeid töölisklassi tüdrukuid Briti linnades.
Ilmselt pole oma sõnavabaduse kasutamine nende või paljude teiste äärmuslike eesmärkide toetuseks mitte ainult äärmuslik, vaid sageli ka ebaseaduslik. Kuigi „äärmusparempoolsed“ parteid saab (ajutiselt) võimult kõrvaldada poliitilise sanitaire'i abil, võivad sotsiaalmeedias väidetavalt „äärmusparempoolsed“ postitajad end vangla trellide tagant leida.
Vaadates üha pikemat nimekirja teemadest ja arvamustest, mida nüüdseks „äärmusparempoolseteks” peetakse, tundub olevat ohutu teha üks järeldus. Kui nad üritavad teid täna „äärmusparempoolseteks” mustata, on see kindel märk sellest, et te peate midagi õigesti tegema.
Praegu pole aeg nende ametlike solvangute peale kaitsepositsioonile asuda. Selle asemel peaksime selgelt ütlema, et toetame kõiki neid, kelle populaarseid eesmärke eliit halvustab, olenemata sellest, milliseid mänguväljaku solvanguid nad meile viskavad.
See on enamat kui lihtsalt sõnad. Võimud kasutavad „äärmusparempoolset” laimu ulatuslike rünnakute õigustamiseks demokraatia vastu: alates valimiste tühistamisest Rumeenias natsionalistliku kandidaadi võidu tõttu kuni Prantsusmaa presidendivalimiste favoriidiks peetud rahvuskonservatiivse kandidaadi keelustamiseni ja potentsiaalselt terve rahvuspopulistliku partei keelustamiseni, mis on Saksamaal küsitlustes tippu tõusnud.
Need selgelt autokraatlikud ilmingud näitavad paanitsevate antipopulistlike eliidide nõrkust, mitte tugevust. Me peame demokraatia kaitsmisel nende kõigi vastu kindlalt seisma.
Nagu ikka, on meie suurim lootus demos. Hiljutised valimised näitasid taas kord, et inimestele ei meeldi, kui valimata Euroopa Komisjon või kohtud käsivad neil hääletada. Nad ei usu Brüsseli valesid, solvanguid ja laimujuttu „äärmusparempoolse” ekstremismi kohta. Ja võitmatu populistlik mäss kogu Euroopas kinnitab, et paljud teavad nüüd, et õigus on meie poolel.