Euroopa Liit uhkustab sellega, et on demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete ülemaailmne eestkõneleja. Ometi on tema jätkuv rahaline toetus Kuuba diktatuurile nende põhimõtetega teravas vastuolus.
Samal ajal kui EL eraldab miljardeid Ukraina toetuseks Venemaa agressiooni vastu kaitsmisel, rahastab ta samaaegselt Kuuba institutsioone, mis on mitte ainult kaasosalised siseriiklikes repressioonides, vaid on ka kooskõlas Venemaa sõjategevusega. See ebajärjekindlus õõnestab ELi usaldusväärsust ja strateegilist sidusust.
Alates 2016. aasta poliitilise dialoogi ja koostöö lepingust (PDCA) on EL andnud Kuubale üle 300 miljoni euro, mille eesmärk on edendada arengut ja dialoogi. Need vahendid on aga valdavalt läinud režiimi kontrolli all olevatele institutsioonidele, möödudes sõltumatust kodanikuühiskonnast. Hiljutiste aruannete kohaselt rahastatakse praegu ligi 155 miljoni euroga umbes 80 projekti, mida kõiki haldavad Kuuba valitsusega seotud organisatsioonid.
Need institutsioonid ei ole neutraalsed. Neil on oluline roll režiimi võimu säilitamisel, teisitimõtlemise mahasurumisel ja propaganda levitamisel. Poliitvangid, sealhulgas alaealised ja naised, on endiselt vangistatud ebamääraste süüdistuste alusel, nagu „kuritegeliku elu eelohtlikkus“. Piinamine, sunnitöö ja jälitustegevus on laialt levinud. ELi fondid toetavad reformide edendamise asemel sisuliselt repressioone.
Kõige murettekitavam on ehk Kuuba kasvav sõjaline sekkumine Ukraina sõtta. Ukraina ja rahvusvahelise meedia uurimised on näidanud, et tuhanded Kuuba kodanikud on liitunud Venemaa armeega, paljud neist võitlevad rindel olevates üksustes, näiteks 106. õhudessantdiviisis. Need Kuuba võitlejad on osalenud mõnes sõja verisemas lahingus, sealhulgas Bahmuti piiramises.
Kuigi Kuuba valitsus on püüdnud end nendest tegudest distantseerida, väites, et paljud neist langesid inimkaubanduse ohvriks või eksitati, viitavad tõendid vastupidisele. Aruanded näitavad, et Kuuba kodanikke värvatakse lubadustega kõrgest palgast ja Venemaa kodakondsusest – pakkumistest, millest on raske keelduda riigis, kus keskmine kuupalk on alla 25 dollari. Mõned Ukraina sõjaväeluure hinnangud näitavad, et Ukrainasse võidi saata võitlema kuni 20 000 kuubalast, kas palgasõduritena või režiimi vaikiva heakskiidu alusel.
See sõjaline koostöö Venemaaga ei ole üksikjuhtum. Kuuba on süvendanud oma sidemeid nii Venemaa kui ka Valgevenega, liitudes režiimidega, mis on avalikult vastu Euroopa väärtustele ja julgeolekuhuvidele. ÜRO-s hääletab Kuuba järjepidevalt Ukrainat toetavate ja Venemaa agressiooni hukkamõistvate resolutsioonide vastu.
ELi samaaegne toetus Ukrainale ja Kuuba režiimile kujutab endast ohtlikku topeltstandardit. Ühelt poolt mõistab Euroopa õigustatult hukka Venemaa sissetungi ning annab Ukrainale sõjalist, rahalist ja humanitaarabi. Teiselt poolt rahastab see režiimi, mis mitte ainult ei toeta Venemaad diplomaatiliselt, vaid panustab ka vägedega tema sõjategevusse.
See ebajärjekindlus nõrgestab ELi moraalset autoriteeti ja strateegilist sidusust. See saadab segase sõnumi nii liitlastele kui ka vastastele: EL on valmis oma põhimõtteid kompromissile viima koostöö nimel, isegi kui see koostöö annab jõudu türanniale.
Kuuba rahvas kannatab selle poliitika all kõige rohkem. ELi raha ei jõua sõltumatute ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ega rohujuuretasandi organisatsioonideni. Selle asemel tugevdavad need režiimi kontrolli, võimaldades tal laiendada oma jälgimisriiki ja vaigistada teisitimõtlemist. Samal ajal meelitatakse – või sunnitakse – noori Kuuba mehi võitlema välissõjas, millel pole mingit pistmist nende riiklike huvidega.
Euroopa Parlament on neid kuritarvitusi korduvalt hukka mõistnud. 2024. aasta alguses võttis see vastu resolutsiooni, milles kutsuti ELi üles kehtestama sanktsioone inimõiguste rikkumiste eest vastutavatele Kuuba ametnikele ja vaatama uuesti läbi poliitilise dialoogi ja koostöö lepingu. Ometi on Euroopa Komisjon tegutsemisega viivitanud, viidates vajadusele jätkata dialoogi.
Euroopa ei saa endale lubada ebajärjekindlust oma välispoliitikas. Kui Euroopa Liit on tõeliselt pühendunud demokraatia ja inimõiguste kaitsmisele, peab ta tagama, et tema tegevus peegeldab neid põhiväärtusi. See nõuab otsustavat muutust Kuuba lähenemisviisis.
Esiteks peab EL lõpetama igasuguse rahalise toetuse Kuuba režiimi kontrolli all olevatele institutsioonidele, kuna need vahendid aitavad ainult autoritaarset kontrolli kinnistada ja teisitimõtlemist maha suruda. Selle asemel tuleks abi suunata sõltumatute kodanikuühiskonna organisatsioonide ja Kuuba paguluses elavate kogukondade toetamiseks, kes töötavad väsimatult vabaduse ja demokraatlike reformide edendamise nimel.
Lisaks peaks EL kehtestama sihipärased sanktsioonid Kuuba ametnikele, kes on kaasosalised inimõiguste rikkumistes ja režiimi sõjalises koostöös Venemaaga. Lõpuks tuleb poliitilise dialoogi ja koostöö lepingut (PDCA) ümber hinnata, arvestades Kuuba kasvavat lähenemist Venemaale ja Valgevenele – kahele režiimile, mis on otseses vastuolus Euroopa väärtuste ja julgeolekuhuvidega.
ELi jätkuv Kuuba režiimi rahastamine ei ole lihtsalt poliitiline läbikukkumine – see on just nende väärtuste reetmine, mida Euroopa väidab end toetavat. Samal ajal kui Kuuba väed võitlevad Ukrainas koos Vene vägedega, peab EL endalt küsima: kas ta saab tõeliselt toetada demokraatiat välismaal, toetades samal ajal diktatuuri kodus?
On aeg, et EL tegutseks nii moraalse selguse kui ka strateegilise järjepidevusega. Ukraina toetamine tähendab igasuguse türannia vastu seismist – sealhulgas Havannas toimuva vastu.