- Kodanikul on õigus riiki kritiseerida.
- Riigil on kohustus kaitsta kodanike õigusi, mitte nõuda neilt pimesi lojaalsust.
- Kui riik muutub käitumises valelikuks, ebavõrdseks või ebaõiglaseks, on kodanikul lausa moraalne kohustus sellele vastu seista.
Seega on täiesti loomulik ja isegi vajalik, et osa kodanikke esitab kriitikat ja seab kahtluse alla valitseva poliitika või ametkondliku käitumise – see on demokraatia tuum, mitte riigivastasus.
Kuidas defineeritakse "riigivastasus"?
Tänases retoorikas on murettekitav, et:
- "Riigivastaseks" peetakse juba ka neid, kes esitavad kriitilisi küsimusi, juhivad tähelepanu süsteemsetele probleemidele või nõuavad läbipaistvust ja vastutust.
- Kui sildistamine laieneb igasugusele kriitikale, siis ei jää enam demokraatlikku debatti alles – tekib üks parteiline ja ideoloogiline norm, millele allumatust karistatakse "riigivaenulikkuse" sildiga.
See loogika meenutab pigem autoritaarsete režiimide propagandavõtteid, kus opositsioon võrdsustatakse riigivaenlasega, mitte demokraatliku protsessi osapoolega.
Opositsiooni roll demokraatias – mitte reetmine, vaid funktsioon
- Opositsiooni töö ongi valitsust kritiseerida, kontrollida ja esitada alternatiivseid ideid.
- Kui opositsioon esitab ebameeldivaid küsimusi või juhib tähelepanu valitsuse puudujääkidele, ei tähenda see automaatselt, et nad on vastu riigile kui sellisele.
- Kriitika valitsuse või institutsioonide tegevuse suhtes ei võrdu lojaalsuse puudumisega riigi suhtes, vaid võib olla hoopis väljendus hoolimisest ja soovist olukorda parandada.
Siin ilmneb vastuolu: valitsuses olles peeti kriitikat lubatavaks ja isegi üllaks, kuid opositsioonis olles sildistatakse sama käitumist järsku "riigivastaseks."
Tõeline oht – riiklikUD jõustruktuurID kui parteiline tööriist
Üheks suurimaks ohuks demokraatiale on olukord, kus:
- riigi institutsioone, eriti jõustruktuure (nagu politsei, julgeolek, maksuamet), kasutatakse poliitiliste oponentide vaigistamiseks.
- Sellisel juhul ei kaitse enam need struktuurid põhiseaduslikku korda ja kodanike vabadusi, vaid valitseva poliitilise jõu positsiooni.
Kui keegi kasutab struktuuride tuge või meediaruumi monopoli, et tühistada või kriminaliseerida oma kriitikuid, siis tekib õigustatud küsimus: kes on tegelikult riigile ohtlik – see, kes küsib, või see, kes vaigistab?
Süüdistused, mida ise on praktiseeritud
Siin ilmneb eriti silmakirjalik vastuolu:
- Kui varem oldi opositsioonis ja kasutati ise valjuhäälset kriitikat, tänavarahutuste toetust, ametnike süüdistamist, isegi riigivõimu töö halvamist, siis peeti seda normaalseks ja õigustatud võitluseks „rahva eest“.
- Kui samasugust kriitikat esitab nüüd uus opositsioon, sildistatakse seda ohtlikuks, Putini-meelseks või äärmuslikuks.
See topeltstandard hävitab usaldusväärsuse ja lõhub demokraatliku süsteemi alustalasid.
Informatsiooniline lõhe ja propagandavõtted
Ühiskond on killustunud infomullidesse, kus:
- Valitsuse või ametlikke väljaandeid ei usaldata, sest need on olnud kallutatud või eksinud.
- Kriitilised hääled marginaliseeritakse kui „äärmuslikud“, „riigivastased“ või „rahutuste õhutajad“.
Tulemuseks ei ole enam arutelu ega dialoog, vaid vaenlasekujutiste loomine.
Lõppmõte – süsteemi enda vastutus
Kui „riigivastasus“ levib laialdaselt, siis ei peaks me kõigepealt küsima, kes seda levitab, vaid miks see pinnas on nii viljakaks muutunud. See on oluline küsimus – küsige seda endalt. Lisan mõned vastused:
- Kui inimesed tunnevad, et nende häält ei kuulda.
- Kui otsused tehakse ülevalt alla, arrogantse ja distantseeritud eliidi poolt.
- Kui kriitikale vastatakse sildistamise ja halvustamise, mitte sisulise aruteluga.
Sellises keskkonnas ei sünni lojaalsus – sünnib võõrandumine.
Küsime veelgi täpsemalt: kas riiki lõhestab see, kes küsib ja kritiseerib, või see, kes ignoreerib või ründab vastu?
„Riigivastasus“ ei ole iseloomuviga ega ideoloogiline haigus. See on sümptom. Sümptom sellest, et riik või selle juhtimine on mingis osas oma kodanikest eemaldunud. Ja kui sellele eemaldumisele reageeritakse süüdistamise, mitte vastutuse võtmisega, kaob tasapisi üks demokraatliku ühiskonna olulisemaid kaitsemehhanisme – kodaniku hääl.
Kui see hääl vaibub, ei kao mitte ainult kriitika – vaid riigi legitiimsus. Ja siis ei aita enam sildid, süüdistused ega süvariigi varjud. Siis tuleb küsida: kes tegelikult riigi lõhestas? Miks kodanikud ei ole kuulekad? Miks rahvas ei usalda enam oma riiki?