Pühapäeva varahommikul tabas Saksamaad taas islamistlik terror. Noarünnakus sai viis inimest raskelt vigastada, neist kaks kriitiliselt. Kurjategija, kes identifitseeriti kui 35-aastane Süüria põgenik, leiti lõpuks üles ja politsei arreteeris ta teisipäeval, 42 tundi hiljem.
Väidetavalt sisenes ta Saksamaale ebaseaduslikult kaks aastat tagasi. Tema varjupaiga kaaselanikud ütlesid ajakirjanikele, et tal olid tihedad sidemed islamistlike ringkondadega – väidet toetavad politsei uurimise käigus tema toast leitud tõendid.
Saksamaa on, see on selge, suurtes raskustes. Ja selle juhtkond – kuigi politsei on teinud kiiduväärset tööd kurjategija tabamisel – ei suuda endiselt püsivat terrorismiohtu ohjeldada.
Riik on nüüdseks peaaegu kümnendat aastat kriisis. Tuntud Ameerika Kaasaegse Saksa Uuringute Instituudi 2017. aasta aruandes kirjeldati 2016. aastat kui „Saksamaa sisejulgeoleku kriisiaastat“. Sel aastal tabas riiki viis terrorirünnakut, seitse nurjati julgeolekuasutuste poolt. „Levis arusaam, et on alanud uus ajastu, kus sisejulgeolekuriskid on suurenenud,“ märgitakse aruandes – see on kurvalt ettenägelik leid.
Varjupaigataotlejate mõrvarlikud rünnakud – rongides, kaubanduskeskustes või turgudel – on muutunud nii sagedaseks, et paljud neist ei jõua enam isegi pealkirjadesse. Näiteks Bielefeldi rünnakut käsitleti esmaspäeval vaid ühe uudisena paljude seas, ilma et ükski poliitik oleks pidanud vajalikuks sündmuskohta külastada.
See tähelepanu puudumine ei ole niivõrd ohtliku meelte tuimestumise või allaandmise sümptom. Pigem näitab see valitsuse sügavat hirmu kaotada kontroll avaliku arvamuse üle. Valitsus ei karda midagi rohkem kui oma kodanike viha ja nördimust, mistõttu on nad levitanud narratiivi, et iga rünnak on vaid sügavalt traagiline sündmus – erandlik sündmus muidu stabiilses olukorras (või halvimal juhul midagi, mida lõppkokkuvõttes ei saa ära hoida).
Valitsuse toetajate pakiline sõnum pärast iga suuremat rünnakut on, et populistid ei tohi terrorismi instrumentaliseerida. See oli üleskutse pärast veebruarikuist Müncheni islamistlikku rünnakut, milles hukkus kaks ja sai vigastada 40 inimest, kus peamiseks sõnumiks sai, et intsidenti ei tohi kasutada vihkamise õhutamiseks. Pärast rünnakut peetud kõnes keeldus ametiühingu esimees isegi terminit islamism mainimast.
Aasta pärast Mannheimi rünnakut, kus kahtlustatav islamiäärmuslane pussitas islamivastasel meeleavaldusel kuut inimest, tappes politseiniku, on arutelu võtmas samasugust vildakat pöörde. Kuna politseinik tapeti jõhkralt, pälvis see juhtum erilist tähelepanu. Juhtumi aastapäeval, 31. mail, toimub ametlik mälestusüritus. Samal ajal avaldati aga organisatsioonile Pax Europa – kelle vastu rünnak oli suunatud ja kelle liikmed said samuti raskelt vigastada – märkimisväärset survet, et see oma kavandatud ürituse tühistaks. „31. mai on vaikse leina ja väärika mälestamise päev meie kolleegi Rouven Laurile, kes hukkus teenistusülesannete täitmisel. Asjaolu, et selline rühmitus nagu „Pax Europa” korraldab oma mälestusürituse […], on midagi, mida me peame lugupidamatuks ja traagilise sündmuse poliitiliselt motiveeritud instrumentaliseerimiseks,“ ütles politsei ametiühingu pressiesindaja.
Need katsed avalikkust rahustada ja teeselda, et islamistliku ohu levikus pole midagi poliitilist, on sama silmakirjalikud, kui mürgised.
Nad on loonud veidra olukorra, kus Saksa avalikkus seisab silmitsi ohuga, millega neil ei ole lubatud avalikult tegeleda ega millega silmitsi seista. Tavapärastes oludes võiks eeldada, et avalikkust peetakse parimaks liitlaseks nende seas, kelle ülesandeks on võidelda otsese ohuga. Näiteks ei saa ükski riik pidada sõda agressori vastu ilma oma kodanike toetuseta. Islamismi puhul aga suhtub riik oma kodanikesse hirmuäratava kahtlustusega, uskudes, et paljud neist, kui neid kontrollimatult ei hoita, ründavad oma moslemitest naabreid – muutudes rassistlikeks bigottideks, kes juhivad nende riiki uue Kolmanda Reichi teele.
See suhtumine solvab valdavat enamust Saksamaal elavatest inimestest ja muudab riigi islamistide tahtmatuks liitlaseks. On juba ammu teada, et islamistid kasutavad oma propagandas väidetava lääne moslemivastase rassismi retoorikat, et õigustada oma võitlust oma asukohariigi elanikkonna vastu. On kurb ja hirmutav iroonia, et moslemivastase rassismi tont on muutunud lahinguhüüduks nii radikaalsetele islamistidele, kui ka Saksa eliidi sektoritele, kes soovivad end populismivastases võitluses moraalselt üleolevana esitleda.
Islamistlikule ohule pole lihtsat ega kiiret lahendust. Üksikute huntide rollis tegutsevad kurjategijad, kes ründavad lihtsaid pehmeid sihtmärke, teevad võimudele võimatuks kõiki juhtumeid ära hoida. Samas on tõsi, et julgeolekujõud pole kunagi suutnud täielikult keskenduda islamistliku ohu ärahoidmisele, kuna poliitikud keskenduvad korduvalt paremäärmusluse vastu võitlemisele – kampaaniale, mis on maksumaksjatele maksma läinud miljoneid.
Nordrhein-Westfalen, kus asub Bielefeld, avas äsja teavituskeskuse moslemivastase rassismi vastu võitlemiseks – olles samal ajal föderaalriik, mis on kannatanud enim islamistlike rünnakute all. See on ka koduks tuhandetele radikaalsetele islamistidele ja oli eelmisel aastal ühe murettekitavama islamistliku meeleavalduse toimumiskoht, kus tuhanded sõdalased mehed (naised kõndisid eraldi) nõudsid kalifaati.
Teine oluline paradoks on see, et islami radikaalseid kriitikuid, nagu näiteks Pax Europa esindaja Michael Stürzenberger, on kohtu ette veetud ja isegi vanglakaristuse saanud – samal ajal kui riik osutub regulaarselt võimetuks vägivaldse minevikuga varjupaigataotlejaid välja saatma.
Sellise vaenuliku hoiakuga omaenda elanikkonna suhtes ei saa riik terrorismiprobleemi kunagi kontrolli alla. Tegelikult on sageli just vaprad isikud sekkunud – sageli oma eluga riskides –, et ära hoida hullemat kahju. Aschaffenburgis tapeti 42-aastane mees, kes jooksis väikelapsi ja nende hooldajat aitama – päästes politseiaruannete kohaselt veel paljude laste elu. Sama muljetavaldav on lugu kelnerist, kes peatas taksojuhi (Jordaaniast pärit varjupaigataotleja), kes üritas Essenis ja Kölnis naistele alla sõita. Ja Bielefeldis oli just jalgpallifännide julgus ja sihikindlus see, mis võimaldas neil kurjategijast jagu saada. Ründaja näovigastused ja selle vastasseisu tagajärjel maha pillatud relvad aitasid politseil otsustavalt ta vahistada.
Kindlasti on neid, kes väljendavad oma rahulolematust moslemitevastaste meeleolude kaudu. Samuti on toimunud tigedaid parempoolseid terroriakte moslemite vastu (natsionaalsotsialistliku põrandaaluse liikumise mõrvad aastatel 2000–2007). Kuid valdav enamus sakslasi ei tunne moslemitevastaste puhangute suhtes midagi muud kui sügavat põlgust.
Massiline migratsioon on viinud riigi jõhkruseni, see ei ole rassismi väljendus, vaid reaktsioon viimaste aastate tõsistele probleemidele ja võimude kangekaelsele vastupanule nendega silmitsi seista. Riigi ebakompetentsus ja eliidi hirm masside ees on probleemi, kui mitte põhjustanud, siis kindlasti seda süvendanud.
Ükski riik ja selle kodanikud ei tohiks taluda selliseid julmi rünnakuid, mida Saksamaa on kogenud. On aeg, et kodanikud tõsiselt vihaseks saaksid.