Poola presidendivalimiste esimene voor on toimunud – ja tulemus on paljastav. Kuigi enamik poolakaid pole Donald Tuski valitsevas koalitsioonis endiselt veendunud, pole nad unustanud ka endise peaministri Mateusz Morawiecki tehtud vigu.
Postkommunistlikus Kolmandas Vabariigis (alates 1989. aastast) on Poolas toimunud vaid üks presidendivalimine, mille tulemus otsustati esimeses voorus: 2000. aastal, kui Aleksander Kwaśniewski kindlustas endale tagasivalimise enam kui 50% häältega. Tavaliselt kasutatakse esimest vooru selleks, et määrata kindlaks kaks kandidaati, kes pääsevad edasi viimasesse valimisvooru.
Lisaks finalistide valimisele on esimene voor aga usaldusväärne avaliku meeleolu baromeeter – palju täpsem kui ükski arvamusküsitlus. See peegeldab, millised ideed koguvad hoogu, milliseid küsimusi valijad peavad kiireloomulisteks ja milliseid poliitilisi jõude peetakse usaldusväärseteks. Kandidaadid kasutavad seda etappi sageli toetuse hindamiseks, kampaanianarratiivide testimiseks ja eelseisvateks parlamendivalimisteks valmistumiseks.
Pühapäevane hääletus oli mitmes mõttes murranguline – ja väga paljastav.
Kui need valimised oleksid olnud referendum Donald Tuski liberaalse valitsuse üle, oleks sõnum selge: avalikkus pole vaimustuses. Kolm valitsuskoalitsiooni esindavat kandidaati – Rafał Trzaskowski (Kodanikuplatvorm, 31,36%), Szymon Hołownia (Kolmas Tee, 4,99%) ja Magdalena Biejat (Uus Vasak, 4,23%) – kindlustasid kokku vaid 40,5% häältest. Parlamendi seisukohast jätaks see valitsuse ilma enamuseta, kuna Kolmas Tee ja Uus Vasak ei ületaks parlamenti pääsemiseks valimiskünnist.
Põhjuseid on palju: hoolimata tulisest retoorikast, mis on suunatud ELi rändepakti vastu, käivad vaikselt ettevalmistused selle rakendamiseks (nt välismaalaste integratsioonikeskused), rekordiline eelarvepuudujääk ja kahanevad maksutulud tekitavad hirmu käibemaksupettuste taastekke ees, valitsust süüdistatakse õigusriigi põhimõtete õõnestamises, kohtusüsteemi sõltumatuse ründamises ja riigiasutuste – prokuröride, kohtute ja luureteenistuste – kasutamises parteiliste eesmärkide saavutamiseks; Peamised 2023. aasta valimislubadused on endiselt täitmata, sealhulgas 60 000 zloti (14 000 eurot) maksuvaba toetus ja 300 000 sotsiaalkorteri ehitamine.
Hiljutistes küsitlustes vastanutest pooled väidavad, et Tuski majanduspoliitika ei paranda riigi väljavaateid.
Vaatamata kõigele sellele toimib liberaal-vasakpoolne blokk endiselt auväärselt – see on tunnistus tugevast identiteedipõhisest hääletusest, eriti linnade progressiivsete seas. Üleujutustes laastatud linnades, mis olid jäetud omapäi, suutis Trzaskowski siiski võita peaaegu 40% häältest.
Kuigi valitsev koalitsioon komistas, ei saa peamine opositsioonipartei, konservatiivne Seadus ja Õiglus (PiS), võidule truuks jääda. Nende kandidaat Karol Nawrocki – tehniliselt sõltumatu, kuid PiS-i toetatud – sai 29,54% häältest, mis peegeldab ligikaudu PiS-i põhibaasi.
See näitab, et partei pole veel taastanud laiemat valimiskoalitsiooni, mis tõi selle 2015. aastal võimule: sotsiaalkonservatiivid, traditsioonilised katoliiklased, elu pooldajad, põllumehed, väikeettevõtete omanikud, töölisklassi valijad ja linnapopulistid. See ühtsus hakkas lagunema pärast 2017. aastat, kui Mateusz Morawiecki asendas peaministrina populaarse Beata Szydło.
Morawiecki juhtimisel püüdis PiS linnaliberaalide ja peavoolumeedia poolehoidu võita selliste meetmetega nagu ebaõnnestunud loomade heaolu eelnõu, mis võõrandas põllumehed, samal ajal kui tema traditsioonilised liitlased kõrvale jäeti. Valitsuse karm lähenemine COVID-19 pandeemia ajal, sealhulgas ähvardused vaktsineerimata sõdurite vastu, õõnestas usaldust veelgi.
Pärast 2022. aastat võõrandas PiS-i entusiastlik Ukraina omaksvõtt pärast Venemaa sissetungi paljudest valijatest. Ukraina kodanikele anti prioriteet tervishoiu, sotsiaalhoolekande ja pensionide osas, samal ajal kui Poola põllumehed ja veoettevõtjad võitlesid ebaausa konkurentsi vastu. Budapesti ja Viktor Orbáni kriitika sarnase Ukraina-meelse hoiaku puudumise pärast suurendas pettumust.
Morawiecki naiivsust ELi läbirääkimistel – nõustumist ELi fondide tingimuslikkuse mehhanismiga, rohelise kokkuleppega ja siduvate reformi „verstapostidega” – peavad paljud PiS-is nüüd ajalooliseks veaks. Kuigi Nawrocki püüdis end endisest peaministrist distantseerida, tundub see suuresti retooriline.
Suurimad võitjad? Grzegorz Braun (6,34%) ja parempoolse Konföderatsiooni alliansi esindaja Sławomir Mentzen (14,8%). Koos ei suutnud nad mitte ainult meelitada rahulolematuid PiS-i valijaid, vaid jõudsid ka ligi 20% valijaskonnani sõnumitega, mida kunagi peeti peavoolu diskursuse jaoks liiga radikaalseks.
Veelgi olulisem on see, et nad murdsid Poola juurdunud kaheparteisüsteemi PO ja PiS vahel. See muutus on liberaalse eliidi seas tekitanud nähtavat paanikat.
Ajakirjanik Adam Michnik hoiatas Gazeta Wyborczasfašistliku koalitsiooni” eest ja kutsus demokraatlikke jõude üles ärkama, enne kui on liiga hilja. Feministlik kirjanik Magdalena Środa süüdistas riiki Brauni tulemuse põhjal antisemitismis. Sellised laiaulatuslikud süüdistused eiravad valijaskonna keerukust. Isegi eeldades, et kogu Brauni baasil olid problemaatilised vaated (väga kahtlane väide), jääb ikkagi üle 93% valijatest arvestamata. Środa laiaulatuslik hukkamõist viitab sügavalt juurdunud põlgusele omaenda ühiskonna vastu.
Teine ajakirjanik, Tomasz Lis, kutsus samal ajal üles täielikule mobiliseerimisele ja Nawrocki vastu halastamatu rünnakule, viidates kampaaniarelvana hirmule.
Presidendiameti saatus sõltub nüüd Mentzeni ja Brauni toetajatest. Mõlemad on esitanud nimekirjad nõudmistest, millele tuleb vastata, kui tahetakse oma toetust kindlustada. Mõlemad keskenduvad enesekehtestamisele Ukraina suhtes, garantiidele, et Poolat ei tõmmata sõtta ja suveräänsuse kaitsmisele.
Tihti öeldakse, et Poola presidendiamet on sümboolne ja piiratud volitustega ametikoht. Kuigi formaalselt tõsi, varjab see ametikoha tegelikku mõjuvõimu. President valitakse otse ja seega on tal tugev demokraatlik legitiimsus – vaieldamatult suurem kui peaministril, kes on sageli partei poolt määratud. Lisaks saab president vetostada seadusandlust, algatada seaduseelnõusid ja isegi parlamendi laiali saata. Võimud võivad olla piiratud, kuid need pole kaugeltki dekoratiivsed. Kuna poliitiline maastik lõheneb ja polariseerumine süveneb, on presidendiamet valmis mängima otsustavat rolli Poola tuleviku järgmise etapi kujundamisel.
Need valimised ei ole olulised mitte ainult Poola sisepoliitika jaoks – need kujundavad ka tema rolli kiiresti muutuvas Euroopa Liidus.
Praeguses Euroopa kontekstis on sellel presidendivõistlusel erakordne kaal. See võib otsustada, kas Poola toetab Brüsseli oligarhia üha tsentraliseeruvat suunda või seisab sellele vastu. Rafał Trzaskowski võit – olenemata sellest, mida ta praegu ütleb, arvestades tema poliitilist otstarbekust ja oportunismi – annaks märku riikliku suveräänsuse loovutamisest.
Seevastu, kuigi Karol Nawrocki poliitiliste toetajate usaldusväärsuses on endiselt kahtlusi, annaks tema võit vähemalt lootust Euroopa superriigi ehitamise peatamiseks.
Kokkuvõttes ulatuvad need valimised palju kaugemale kohalikust poliitikast. Need annavad märku kasvavast avalikkuse rahulolematusest Donald Tuski valitsusega, samuti uue parempoolse alternatiivi tekkimisest, mis esitab väljakutse nii PiS-ile kui ka liberaalsele peavoolule.
Valijad lükkavad üha enam tagasi valitsuse Ukraina-keskse hoiaku ja ELi juhitud rändepoliitika. Kuid mis veelgi olulisem, tulemus võib määrata Poola rolli Brüsseli tsentralistlike ambitsioonide kujundamisel – või neile vastu seismisel. Kas Poola toetab Euroopa superriigi poole liikumist või aitab seda peatada? Teine voor on enamat kui võistlus kahe kandidaadi vahel. See on valik kahe Poola tulevikuvisiooni vahel – ja potentsiaalselt ka Euroopa tulevikuvisiooni vahel.