Euroopa Liidu strateegilise autonoomia unistus on risustatud, seda õõnestab Ühendkuningriik, mis on EL-i mittekuuluv suurriik ja juhib läbirääkimisi 40 Eurofighter Typhoon hävitaja müümiseks Türgile. Lepingut pole veel sõlmitud, kuid Ühendkuningriigi surve, NATO aplaus ja Itaalia ahned tehingud paljastavad mandri, mis on altkäemaksu andev väljastpoolt tulijatele.
Türgi, NATO koloss, mis ähvardab sõjaga merendusõiguste pärast ja sülitab Euroopa normide peale, on Lääne strateegilise skisofreenia kehastus. Saksamaa selgrootu kõhklemine ja ELi tumm kaasosalus karjuvad ühte tõde: Brüssel on pelgalt kõrvaltvaataja, omaenda julgeolekuteatris võimetu. See ei ole tehing. See on alistumine.
Ühendkuningriigi gambiit 40+ Eurofighteri (20 uut 4. etapi hävituslennukit, 20+ kasutatud 1. etapi hävitajat) hankimiseks on hoogu kogumas, kuid leping on endiselt allkirjastamata. Reutersi teatel esitas Ühendkuningriigi kaitseministeerium 2025. aasta märtsis hinnapakkumise, silmas pidades tarneid aastatel 2026–2028.
„Ühendkuningriik toetab Türgi potentsiaalset Eurofighter Typhooni ostmist,“ ütles Suurbritannia kaitseminister Maria Eagle, ihaldades BAE Systemsi 5 miljardi dollari suurust ootamatut tulu. Türgi, kes 2019. aastal Venemaa S-400 ostmise pärast F-35 programmist välja heideti, ihkab Typhoone oma F-16 lennukipargi täiustamiseks kuni omaenda KAAN-hävituslennuki õhkutõusmiseni 2030. aastal.
Leping vajab kogu Eurofighteri konsortsiumi heakskiitu: Ühendkuningriik, Saksamaa, Itaalia, Hispaania. Saksamaa 2025. aasta aprilli veto, mille algatas Türgi opositsiooniliidri Ekrem İmamoİlu vangistamine, on nüüdseks peaaegu tühistatud ning kantsler Friedrich Merz kuulutab välja leebema lähenemise. Ja siis on veel NATO, mis soovib Venemaale vastukaaluks võimsat Türgit.
Eelmisel nädalal Antalyas nimetas NATO peasekretär Mark Rutte Türgit kindlaks ja võimekaks liitlaseks, kes on Ukraina rahuläbirääkimiste jaoks ülioluline. Selle 600 000-meheline armee, mis on verine Türgi Kurdistanis, Süürias ja Liibüas, toetab NATO lõunatiiba. Türgi positsioon, mis ühendab Euroopat, Aasiat ja Lähis-Ida, teeb sellest geopoliitilise aarde. Selle kaitsetööstus õitseb.
Ometi on Türgi küünised teravad. Alates 1995. aastast on tal olnud sõjapõhjus ELi enda vastu: kui Kreeka laiendab õigustatult oma Egeuse mere veepiire 6-lt 12 miilile või nõuab endale kogu oma majandusvööndit (EEZ) ÜRO merekonventsiooni (UNCLOS) alusel, on sõda ähvardamas. Türgi, kes UNCLOSist kõrvale hiilib, väidab, et see lämmatab tema juurdepääsu Egeuse merele, ignoreerides läbipääsuõigusi. See on vastuolus ÜRO hartaga, kuid NATO jääb vaikseks, eelistades Türgi võimu moraalile.
Türgi 1974. aasta Küprose sissetung, mis okupeeris 37 protsenti ELi liikmesriigi territooriumist, naerab samuti ÜRO resolutsioonide üle. Erdogani 2025. aasta „kahe riigi“ samm on diplomaatiline keskmine sõrm. Süürias tekitavad Türgi kurdivastased rünnakud, mis on suunatud USA ja ELi ISISe-vastastele liitlastele, kaost. Türgi toetus Aserbaidžaani Mägi-Karabahhi vägirünnakule 2020. aastal tõestas, et Ankara on alati valmis liituma tulusa võitlusega. Samal ajal pilkavad Türgi S-400 ost ja Venemaa energiasidemed – TurkStreami torujuhe ja Akkuyu tuumajaam – NATO Venemaa-vastast seisukohta.
Kuid Türgi muutub tugevamaks ja tema geopoliitiline mõjuvõim paistab silma Istanbuli Ukraina rahukõnelustel. Rutte kiitis 13. mail 2025 president Erdogani kui hämmastavat liidrit NATO-s, märkides Türgi suurt rolli Venemaa ja Ukraina delegatsioonide vastuvõtmisel. Türgi lava nendel kõnelustel kinnistab tema mõjuvõimu, juhtides globaalset diplomaatiat seal, kus EL komistab. See enesekindlus rõhutab, miks NATO ja Euroopa Ankarale kosutavad.
Itaalia, konsortsiumi partner, himustab Türgi kaitsetööstuse järele. 2025. aasta märtsis sõlmisid Türgi tehnoloogiaettevõte Baykar ja Itaalia lennundusettevõte Leonardo droonilepingu Euroopa 100 miljardi dollari suuruse turu jaoks. Saksamaa kiitleb sõjalise taassünniga. Der Spiegeli teatel lubati 2025. aasta märtsis miljardeid dollareid taasrelvastumiseks, silmas pidades Venemaa rivaali Bundeswehri. Ometi näitab riigi Eurofighteri-pööre argust. Merzi "konstruktiivsed" müügikõnelused, mida Rutte 14. mail 2025 märkis, reedavad Saksamaa juhtimispretensioonid.
Suurbritannia Brexiti-järgne mäng on kirurgiline. Eurofighteri läbirääkimiste eestvedamisel ja KAAN-mootorite tehingute nurjumisel tugevdab London oma kaitsesektorit ja aheldab Türgi NATO külge, kastreerides ELi.
ELi alaline struktureeritud koostöö (PESCO) ja Euroopa Kaitsefond, mille eesmärk oli luua autonoomia, mädanevad bürokraatias.
Prantsusmaa, kes oli kunagi Türgi kriitik, annab nüüd rohelise tule Meteori rakettidele Typhoonsile, põlvitades NATO ees.
Brookingsi ajakirjanik Asli Aydintaşbaş hoiatab: „Türgi mängib Euroopa tulevases julgeolekuarhitektuuris rolli,“ kuid Brüssel on marionett. ELi suutmatus kaitsta Küprost või seista vastu Türgi UNCLOSi trotsivatele ohtudele reedab liidu, mis on liiga nõrk, et kaitsta omaenda liitu. Muidugi võiks Türgi Musta mere mõjuvõim aidata Ukraina-järgsel ülesehitustööl. Ja jah, tema droonid on NATO kuld. Aga kui EL ei sunni Ankarat järeleandmisi tegema, riskib ta reeturi rahastamise ja relvastamisega.
Eurofighteri farss on sireen. EL pidi oma kaitse Ühendkuningriigist ja NATO-st vabastama ning toetama alalist struktureeritud koostööd. See peaks jõustama ÜRO mereõiguse konventsiooni ja püüdlema oma liikmete julgeoleku poole. Saksamaa taasrelvastumine või Itaalia rahajanu peaksid ja võiksid kuuluda Euroopa visiooni alla.
Juhi või lase end juhtida, ütlevad nad. Ja viimane asi: kui Brüsseli bürokraadid ja ELi nomenklatuur tõesti loodavad Putinile vastuhakkamiseks Erdoganiga voodisse minna, on see kõige rumalam asi, mida nad kunagi teinud on. Türgi on tõsine tegija, kes erinevalt Euroopa juhtidest võitleb ainult oma rahva ja huvide eest.