Seda nõuavad Macron, von der Leyen ja teised. Kuid konstitutsiooniõiguse jurist professor Markus C. Kerber hoiatab: need plaanid pole mitte ainult ohtlikud – need on ebaseaduslikud.
Euroopa peaks lõpuks „õppima võimu keelt“, ütles Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen juba 2019. aastal. Nüüd toimuvad asjad kiirelt üksteise järel: räägitakse „tõelisest Euroopa armeest“, 800 miljardi euro suurusest relvastusfondist ja ELi uuest sõjalisest iseseisvusest. Kuid seda, mida paljud peavad edusammuks, näeb professor Markus C. Kerber tõsise ohuna demokraatiale ja õigusriigi põhimõtetele. Ta õpetab Berliini Tehnikaülikoolis avaliku sektori rahandust ja majanduspoliitikat.
Kerberi jaoks on selge: EL ei tohi üldse oma armeed luua – ei juriidiliselt ega praktiliselt. Lissaboni leping (ELi toimimise lepingu artikkel 346) jätab kaitse ainuisikuliselt riikidele. Kõik muu oleks selge seaduserikkumine.
Kerberi avaldus on selge: "Kaitseküsimused ei kuulu ELi pädevusse. Punkt." Sellest hoolimata töötavad Brüssel ja Pariis koroona mudelil põhineva hiiglasliku kaitsefondi kallal. Kerberi sõnul on see ohtlik mäng – nii juriidiliselt kui ka demokraatlikult: „Me oleme EL-i lõplikult dedemokratiseerimas. Komisjon on pikka aega tegutsenud ilma volitusteta – ilma tagasisideta rahvusriikidelt.“
Kerber on eriti selge toetajate – eriti Macroni – motiivide osas: „Prantsusmaa on fiskaalselt vastu seina. Macron tahab uut võlga, mille eest vastutavad teised, et toita Prantsusmaa võimsat relvatööstust.“
Saksamaa seevastu taandub palgamaksja rollile: „Prantsusmaa tahab Saksamaa oma sõjalise egiidi alla võtta.“ Kokkulepe, mida von der Leyen meelsasti toetab. Kerber kritiseerib eriti tema rolli: „Von der Leyen on Bundeswehri hävitanud – ja nüüd tahab ta Euroopat kaitsta? See on absurdne.“
Kerber seab kahtluse alla ka ELi armee tehnilise teostatavuse: „Rääkige kogenud ohvitseriga – ta ütleb teile: see pole võimalik. Erinevad traditsioonid, relvad, juhtimisstruktuurid – selle põhjal ei saa armeed üles ehitada.“
Katsed korraldada ühisoperatsioone lahingugruppide või Prantsuse-Saksa brigaadiga ebaõnnestusid: "Prantsuse-Saksa brigaadi pole kunagi kasutusele võetud. Ainus, mis toimib, on hollandlastega – sest kultuurilised erinevused on minimaalsed."
Lisaks on ohtude tajumine Euroopas täiesti erinev: Poolas kardetakse sõda – Portugalis pole Ukraina sõda peaaegu mingi probleem. Ühtset sõjalist arusaama on sel viisil vaevalt võimalik saavutada.
Kerberi järeldus: Brüsseli suured sõjalised plaanid ei ole ei legitiimsed ega funktsionaalsed – ja võivad Euroopale kalliks osutuda: „Kõik seni tehtud ettepanekud viivad täiesti vales suunas.“