Euroopa Komisjon on alustanud oma LGBT-strateegia (2026–2030) osas näilist „konsultatsiooni“. Tõendite kogumise ettekäändel teenib protsess pigem etteantud tulemuste kinnitamist.
Vähem ideoloogiliselt orienteeritud ühiskonnas oleks konsultatsiooniprotsess tõepoolest tähendanud vastuolulise teema kohta rahvalt tagasiside saamist enne poliitika väljatöötamist, et vastutavad poliitikud saaksid tõendeid hoolikalt kaaluda ja töötada välja strateegia, mis vastab tegelikele vajadustele.
Kuid EL-is 2025. aastaks see nii ei ole. Euroopa Komisjon on oma LGBT-poliitikas valinud ideoloogiapõhise lähenemisviisi. Konsultatsioon algab eeldusest, et alternatiivseid seksuaalseid orientatsioone diskrimineeritakse ebaõiglaselt ja selle kohta küsitakse tõendeid.
Seda nimetati varem ringmõtlemiseks, mis ei soodustanud toimivat demokraatlikku ühiskonda ega head valitsemist. Tegelikult on see lähenemisviis väga sarnane kadunud paavst Franciscuse sinodaalse protsessiga, mis väidetavalt hõlmas rahva arvamust, kuid kutsus ainult teatud inimesi üles rääkima eelnevalt ettevalmistatud dokumendi toetuseks, mida osalejad seejärel vaid lihvisid.
Tulemus on etteaimatav. Praktikas kutsub komisjon homoseksuaale ja transseksuaale üles kinnitama, et nad kogevad ebavõrdsust. Kuna kõik heakskiidetud esildised on avalikud, ei julge paljud esitada tõendeid, mida pole vaja, kuna see võib vallandada survegruppide viha ja näidata esitajad, kui ahistajaid, nagu juhtus lesbiprofessori Kathleen Stockiga.
See, kuidas Euroopa Komisjon seksuaalse sättumuse diskursust raamib, on sama küsitav kui konsultatsiooniprotsess ise. LGBTIQ on sotsiaalne konstruktsioon. See ei ole ei organisatsioon ega sidus kategooria, vaid neomarksistlik keeleline reaalsuse kirjeldus, mis tahab, et me usuksime, et eksisteerib selline selgelt määratletud ühiskonnasegment, mis esitleb end ühena. Samuti viitab see sellele, et sellel „kogukonnal” ja selle sättumusel on füüsiline alus, lisades isegi interseksuaalsuse, mis on äärmiselt haruldane füüsiline seisund ja mis on täiesti mitteseotud ülejäänud viiega, milleks on psühholoogilised ja sotsiaalsed arusaamad isiklikust identiteedist või seksuaalsest sättumusest.
See, et Euroopa Komisjon on oma poliitika õigustamiseks valinud selle näilise konsultatsiooniprotsessi, näitab viimase haavatavust. Kui LGBT normaliseerimine oleks soovitav, terviklik ja faktidel põhinev, ei peaks Euroopa Komisjon kartma avada oma konsultatsiooniprotsessi kõikidele tõenditele.
Komisjon läks oma poliitika esialgsest vihast ajendatud ahistamise ja vägivalla vastasest keskendumisest kaugemale, muutes selle katseks LGBT normaliseerida ja keelustada seksuaalse sättumuse muutmise praktikad. Tekib küsimus: miks ei ole kavas keelata oma piirides täielikult kõige vastuolulisemat seksuaalse sättumuse muutmise praktikat, transsoolistele suunatud kirurgiat? Kallis eluaegne meditsiiniline ravi koos sellega kaasnevate tüsistuste ja tervete kehaosade eemaldamisega näib olevat kõige radikaalsem seksuaalse sättumuse muutmise teraapia.
Võiks ka küsida: kas selline strateegia on üldse vajalik, arvestades, et liikmesriikides on juba olemas seadused, mis kaitsevad LGBT-inimesi: vajadus õiguslike vahendite järele, et ennetada lesbide, geide, biseksuaalide, transseksuaalide, mittebinaarsete, interseksuaalsete ja queer-inimeste (LGBTIQ) vastu suunatud vihkamisest ajendatud ahistamist ja vägivalda, on midagi, mida kõik ELi riigid toetavad. Miks veel bürokraatiat ja veel üks kallis strateegia?
Euroopa Komisjonil oleks hea uuesti läbi vaadata oma eelduse soovitavus, mille eesmärk on LGBT normaliseerimine Euroopa Liidu riikides ja välismaal. Euroopa Parlament on kulutanud tohutuid summasid LGBT integreerimise edendamiseks säästva arengu eesmärkide poliitilise tegevuskava kaudu paljudes riikides, mis on selle normaliseerimise vastu kultuurilistel ja usulistel põhjustel.
Samuti tekib küsimus, kas LGBT normaliseerimine edendab meditsiinilist tervist, heaolu ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Jätame hetkeks ideoloogia kõrvale ja vaatleme tegelikke fakte.
Paljude lääneriikide, näiteks liberaalse Šotimaa, uuringud näitavad, et LGBT-inimeste tervislik seisund on üldiselt oluliselt halvem kui mitte-LGBT-inimestel ja see kehtib eriti nende kohta, kes peavad end mittebinaarseteks või transseksuaalseteks.
On üha rohkem tõendeid selle kohta, et „vähemuse seksuaalse sättumusega“ meestel on suurenenud enneaegse surma risk mitmel põhjusel. Mõnda aega arvati, et need terviseriskid kehtivad ainult homoseksuaalsetele meestele ja transseksuaalsetele inimestele. Eelmisel aastal aga tõestas Harvardi ülikooli ulatuslik uuring enam kui 100 000 õe seas vaieldamatult, et seksuaalvähemuste naistel on oluliselt madalam eluiga kui naistel, kes elavad monogaamses suhtes mehega. Teadlased leidsid, et biseksuaalsete naiste eluiga oli 37% lühem, samas kui lesbiliste naiste eluiga oli 20% lühem kui heteroseksuaalsetel naistel üldiselt.
See ei oleks tohtinud üllatusena tulla. Juba 2017. aastal avaldas American Journal of Public Health Washingtoni Ülikooli tulemused. Kasutades USA Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskuste tõenäosuspõhise uuringu kaheaastase uuringu andmeid, mis hõlmasid 33 000 heteroseksuaalset ja gei- ja biseksuaalset (LGB) täiskasvanut vanuses 50 aastat ja vanemad, teatasid teadlased märgatavatest tervisealastes erinevustest LGB ja heteroseksuaalsete täiskasvanute vahel.
Lesbidel ja biseksuaalsetel vanematel naistel oli suurem tõenäosus kannatada krooniliste terviseprobleemide all, kogeda uneprobleeme ja käituda nagu liigne alkoholitarbimine kui heteroseksuaalsetel vanematel naistel. Üldiselt leiti, et lesbidel, geidel ja biseksuaalsetel (LGB) vanematel täiskasvanutel oli halvem tervis kui heteroseksuaalsetel, eriti südame-veresoonkonna haiguste kõrgema esinemissageduse, nõrgenenud immuunsüsteemi ja alaselja- või kaelavalu osas.
Isegi Hollandi Rutgersi Instituudi, praeguse Euroopa Komisjoni rahastatud ja ideoloogiliselt kooskõlastatud partneri, uuringud osutavad alternatiivse seksuaalse sättumusega inimeste tervisenäitajate erinevustele.
Oleks ideoloogiline pimedus, kui Euroopa Komisjon teeks rutaka järelduse, et LGBT-inimeste halvad tervisenäitajad on tingitud ebaseaduslikust diskrimineerimisest. Veelgi enam, on illusioon, et need tulemused muutuksid, kui kõik eurooplased võtaksid omaks Euroopa Komisjoni seisukohad vähemuste seksuaalse sättumuse kohta.
Komisjoni eesmärk ei tohiks kindlasti olla sundida ELi kodanikke loobuma oma kultuuritraditsioonidest traditsioonilise abielu normatiivsuse nimel ega dikteerida, millised meie seksuaalsusega seotud religioossed väärtused on vastuvõetavad ja millised enam mitte. Komisjon peaks oma LGBT-strateegia (kui see on vajalik) pigem rajama vähemuse seksuaalse sättumuse psühholoogilistele, füüsilistele ja sotsiaalsetele komponentidele, mis on juurdunud bioloogilises reaalsuses.