Esmalt püüdsid nad teeselda, et seda ei juhtu. Seejärel püüdsid nad seda alahinnata. Lõpuks sattusid nad täielikku paanikasse ja taas kord eirasid Poola kõige olulisema liitlase ülemjuhatajat.
Kõik see nende endi kahjuks. Tundub, et nad eiravad visiidi peamist põhjust. Karol Nawrockit ei kutsutud Washingtoni ainult selleks, et esitleda oma visiooni transatlantilistest suhetest Valge Maja meeskonnale ja valitsevale Vabariiklikule Parteile. Ta kutsuti, sest Donald Trumpi administratsioon on täiesti teadlik, et Karol Nawrocki ja Seaduse ja Õigluse Partei esindavad Poola huve, mis on kooskõlas president Trumpi prioriteetidega.
Donald Tuski partei seevastu esindab Saksamaa huve ja soovib, et USA Euroopast välja läheks.
Arvestades tänapäeva ebastabiilse maailma ees seisvaid väljakutseid, on Poola prioriteedid ja huvid nii sise- kui ka rahvusvahelisel rindel ideaalselt kooskõlas president Trumpi administratsiooni soovidega.
USA-l aj Poolal on ühine vasakpoolsete sõda meie ajaloo ja ühiste väärtuste vastu, energiapoliitika, vasakpoolsete valitsuste korruptsioon (ELi puhul on see katse muuta see valimata bürokraatide juhitavaks süvariigiks), kontrollimatu ja ohjeldamatu massränne, rahvusvaheline julgeolek ja välissuhted. See on, kuidas saame järgmise nelja aasta jooksul oma liitu tugevdada.
Poola mäletab president Trumpi esimest ametiaega ainulaadsena, kuna Venemaa ei tunginud sel ajal ühtegi oma naaberriiki, mis on haruldane erand Poola ajaloos. Olles ainus NATO ja ELi liikmesriik, mis on nii Venemaa (sissetungija) kui ka Ukraina (ohver) naabruses, on potentsiaalse Venemaa agressiooni tõrjumine Poola julgeolekuprobleemide seas esmatähtis.
Poola eelmine konservatiivne valitsus suutis oma sõjaväge moderniseerida ulatusliku koostöö kaudu USA-ga. Donald Trumpi ametiajal sai Poola lõpuks kätte ka Patrioti raketitõrjesüsteemi ja USA väed paigutati Poola territooriumile.
Erinevalt teatud Lääne-Euroopa partneritest ei soovinud Poola NATO-s tasuta sõita ja oli selleks ajaks kulutanud üle 3% oma SKP-st, mil mõned Euroopa riigid (NATO liikmed) ei püüdnudki 2% künnist ületada.
Kuigi mitmed Lääne-Euroopa juhid nimetasid president Trumpi isolatsionistiks, kes soovib Ameerika Ühendriike NATO-st välja tõmmata.
Donald Trumpi lähenemine „rahu läbi jõu“ pole sugugi uus kontseptsioon. Ajalugu õpetab meile, et ilma usutava heidutusvõimeta teevad halvad tegijad halbu otsuseid, näiteks Venemaa sissetung Gruusiasse 2008. aasta suvel, mis järgnes NATO otsusele mitte anda väikesele Kaukaasia riigile liikmelisuse staatus.
See juba unustatud konflikt lükkab ümber ka väite, et Putin tungib riikidesse, mida ta peab oma „mõjusfääriks“, vastuseks NATO laienemise ohule.
Poola, koos Balti riikide ja mõne teisega, väidaks, et see on täpselt vastupidine, olles olnud NATO liikmed vastavalt 25 ja 20 aastat. Seetõttu on president Trumpi nõudmised õiglasema koormuse jagamise järele alliansis mitte ainult õigustatud, vaid ka praktilisemad ja tõhusamad heidutuse loomise seisukohast.
NATO ei ole „ajusurnud“ ja ma usun, et see on läbimas taassünniperioodi tänu president Trumpi visioonile ja meie Euroopa partnerite taasärkamisele, mille on põhjustanud Venemaa vaenulikkus. Hiljutine USA-Ukraina mineraalide leping on kõike muud kui isolatsionismi akt. See on kooskõlas ka Poola julgeolekuhuvidega, kuna see loob Washingtonile stiimuleid tagada iseseisva Ukraina jätkuv olemasolu, mis omakorda hoiab venelasi eemal.
President Trump ja tema riikliku julgeoleku meeskond on Poola ühistest eesmärkidest hästi teadlikud, nagu näitas Karol Nawrocki hiljutine visiit Washingtoni, kus ta arutas neid küsimusi president Trumpi, riigisekretär Marco Rubio ja teiste oluliste poliitikakujundajatega. Doktriin „rahu läbi jõu“ teeb Poolast ja USA-st loomulikud liitlased.
Kahjuks ei tundu Poola praegune niinimetatud liberaalne valitsus samal lainel olevat. Hiljutises sotsiaalmeedia postituses vihjas parlamendi alamkoja väliskomisjoni esimees, et Varssavi ei hangi enam oma sõjavarustust USA-st – see on ajalooline nihe, mille eesmärk on tuua kasu peamiselt Berliinile ja Pariisile Washingtoni ja ELi idatiiva julgeoleku arvelt. Venemaal on põhjust seda tähistada.
Nii Seadus ja Õiglus, kui ka Poola presidendikandidaat Karol Nawrocki on sellele kindlalt vastu, mitte ainult ajaloost saadud õppetundide tõttu. On selge, et Saksamaa kontrolli all oleva Euroopa Komisjoni edendatav plaan „ReArm Europe” on Ponzi skeem ja nimetus „RipOff Europe” oleks sobivam. See mitte ainult ei taga Saksamaale ja Prantsusmaa ülekuldamist, vaid seda saab kasutada ka nende riikide karistamiseks, keda (il)liberaalne Euroopa peavool peab „õigusriigi” põhimõtete osas väärituks. Seetõttu on nii Poola kui ka USA finants- ja geopoliitilistes huvides mitte lasta sel teoks saada.
Poola ja Ameerika ühised vaenlased on samuti ära kasutanud kontrollimatut massirännet, et hübriidsõja abil Euroopa riike destabiliseerida. Poola eelmisel konservatiivsel valitsusel õnnestus Valgevene piirile müür püstitada ning peatada Putini ja Lukašenko katsed meie riiki üle ujutada lugematul hulgal ebaseaduslike migrantidega, peamiselt Lähis-Idast ja Aafrikast.
„Üleujutusvärav“ oli hästi organiseeritud operatsioon, mis hõlmas tšarterlende, mitmesuguseid massirännet toetavaid vabaühendusi ja sisemist kriitikat Poola eelmise valitsuse aadressil väidetavalt ebainimliku lähenemise pärast niinimetatud varjupaigataotlejatele. Just selliste takistustega pidid tegelema president Trump ja tema administratsioon. Avatud piiride paradigma näib lõpuks ometi tagaplaanile jäävat mitte ainult USA-s, kus valijad selle tagasi lükkasid, vaid ka kogu Euroopas.
Kriisi lõplikuks lõpetamiseks tuleb aga kogu infrastruktuur lammutada. Peame oma tähelepanu koondama niinimetatud vabaühendustele ja inimkaubitsejatele, kes tegutsevad nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides.
President Trumpi otsus USAIDi rahaliste vahendite põletamine surub globaalse tegevuskava nurka kogu maailmas, sealhulgas Poolas. Poola lahing pole aga kaugeltki läbi.
Hiljuti teatati, et massimigratsiooni toetavale organisatsioonile, millel on rahalised sidemed George Sorose sihtasutusega ja mis on varem tegelenud sabotaažiaktidega Poola ja Valgevene piiril, anti maksumaksjate raha üle 175 000 USA dollari väärtuses. Lisaks on Tuski vaikival heakskiidul Saksamaalt üle piiri Poola toodud kümneid tuhandeid ebaseaduslikke migrante. Oma piiride ja rändepoliitika üle kontrolli taastamiseks peavad poolakad praeguse koalitsioonivalitsuse tagasi lükkama. Karol Nawrocki valimisvõit vähem kui kahe nädala pärast on esimene samm selles suunas.
Kui president Trump tegi oma tavapärase märkuse Saksamaa energiapoliitika kohta, mis sisuliselt võimaldas Venemaal relvastuda ja Euroopat ohustada, naeruvääristasid Lääne-Euroopa juhid teda, hoolimata tema avalduse ilmselgest iseloomust ja asjaolust, et kogu Vana Mandri julgeolek sõltus liidust Ameerika Ühendriikidega.
Hiljem juhtunu on ajalugu: president Biden tühistas oma ametiaja esimesel nädalal Ameerika sanktsioonid seoses Nord Streami opereeritava Vene-Saksa torujuhtmega ja Venemaa tungis Ukrainasse. See polnud ilmselgelt lihtsalt „väike sissetung“.
Suur osa Euroopast ei olnud ootamatuks energiapuuduseks valmis. Poolas see aga nii ei olnud. Tänu Poola konservatiivse Õiguse ja Õigluse valitsuse ning Donald Trumpi administratsiooni allkirjastatud veeldatud maagaasi impordilepingutele ei olnud Poola juba ammu enne 2022. aasta sissetungi enam Venemaa energiaimpordist sõltuv.
Saksamaa suurplaan päästa oma nõrgenev majandus, saades Venemaa gaasi Euroopa turustajaks, lajatas Berliinile näkku 2022. aasta veebruaris. Gazprom ja teised võivad küll esialgu pildist väljas olla, kuid energiajulgeolekut Atlandi-üleses piirkonnas ohustavad endiselt ohtlikud tegijad. Mõned kliimaalarmistid ja fossiilkütuste vastased aktivistid, kes maskeeruvad keskkonna pärast mures olevateks rühmitusteks, täidavad teadlikult või alateadlikult Venemaa korraldusi, keelates Euroopal ja Ameerikal juurdepääsu usaldusväärsetele energiaallikatele.
Kokku vastutavad EL ja Ameerika Ühendriigid vaid umbes 20% ülemaailmsest CO2 heitkogusest. Samal ajal moodustab EL ja USA globaalne majandustoodang kokku umbes 40% maailma SKPst. Nii Ameerika Ühendriikidel kui ka Euroopal on kõrgemad keskkonnastandardid, kui sellistel riikidel nagu Hiina ja India, kes on maailma suurimad saastajad. Eelnevat standardit arvestades toodavad lääneriigid palju puhtamat energiat. Peame leidma teistsuguse lähenemisviisi, sest olemasolev poliitika kahjustab meie konkurentsivõimet, majanduskasvu ja meie kodanike eluviisi. See on ka kahjulik, kuna suunab meie tootmise kohtadesse, kus puuduvad olulised keskkonnastandardid. Veelgi olulisem on see, et see rikastab vastutustundetuid ja vaenulikke globaalseid osalejaid, näiteks Venemaad.
Samamoodi on nii EL-is kui ka Ameerika Ühendriikides nii nn rohelise uue kokkuleppe varjus toimuv sõda põllumeeste vastu veelgi hirmutavam. Rahuajal tähendab see tarbetuid heitkoguseid, mis tekivad kohalikult kasvatatava toidu impordi tõttu ja saadavad meie põllumehed pankrotti. Tarneahelate katkemise ajal on oodata toidupuudust ja hinnatõusu.
Täna peaks olema selgem kui kunagi varem, et kliimavale eksperiment on läbi kukkunud ja see tuleks Atlandi ookeani mõlemal kaldal tagasi lükata.
Selle veidruse lõpetamine toimub juba USA-s, kus uus administratsioon toetab energiameelset poliitikat. ELis, sealhulgas Poolas, pole asi kaugeltki lahendatud. 2017. aastal andis Seaduse ja Õigluse valitsus Briti ja Kanada ettevõtetele kontsessioonid gaasi puurimiseks Poola Läänemere piirkonnas. Niipea kui maagaasimaardlad avastati, algatasid Mecklenburg-Vorpommerni kohalik Saksamaa valitsus ja Saksa kliimaaktivistid hirmutamiskampaania, et projekt peatada. See on selline areng, millega Trumpi administratsioon on väga hästi tuttav.
Olen kindel, et president Trump ja Ameerika rahvas on järgmise nelja aasta jooksul ja ka edaspidi edule määratud. Koos suudame muuta Atlandi-ülesed suhted taas suurepäraseks. Meil on vaja lihtsalt terve mõistus tagasi tuua ja kaitsta väärtusi, mis teevad Läänesttugeva jõu. Asepresident J. D. Vance tegi oma ajaloolises kõnes Müncheni julgeolekukonverentsil selgeks, millised need väärtused on. Euroopa vajab tõeliselt konservatiivset revolutsiooni ja Karol Nawrocki valimisvõit aitab sellele hoogu anda.