El Paísile antud avaldustes kahetses Síkela avalikult USAIDi programmi peatamist Donald Trumpi administratsiooni ajal, kirjeldades seda kui „halba sõnumit arengukavale“. Kuid kaugel kriisist, mida ta ei näe, tõlgendab seda kui võimalust laiendada Euroopa pehmet võimu.
„Kui me seda ei tee, jätame selle võimaluse oma konkurentidele, nagu Hiina ja Venemaa,“ hoiatas ta, andes märku, et Brüsseli loogika ei ole oma eesmärkide ümbermõtlemine, vaid kogu tühja ruumi hõivamine, mille Ameerika tagasitõmbumine on jätnud lahtiseks, ettekäändel nende kahe suurjõuga vastandumisega.
Global Gateway programmi kaudu soovib Euroopa Komisjon mobiliseerida kuni 300 miljardit eurot, et „luua töökohti, väärtusahelaid, turulepääsu ja haridust“. Kuid nende pealtnäha neutraalsete valemite taga peitub rahastamisarhitektuuri jätkumine, mis on aastaid peale surunud tegevuskava 2030 ja säästva arengu eesmärke, mida suured sotsiaal- ja poliitilised sektorid on pidanud sotsiaalse manipuleerimise instrumentideks.
Síkela möönab, et „killustatud traditsiooniline arenguabi tegevuskava ei ole oodatud tulemusi andnud“, kuid selle olemuse kahtluse alla seadmise asemel pooldab ta selle majandusliku mõju tugevdamist ja erakapitali ligimeelitamist. Tema sõnul on prioriteediks „veenda Euroopa kodanikke, et kui me täna ei investeeri, on tulevased kulud palju suuremad“, võrreldes kliimavõitlust haigusega, mis ei kao lihtsalt sellepärast, et inimesed lõpetavad sellest rääkimise. See diskursus pragmatismi sildi all õigustab jätkuvalt mitme miljoni euro suuruseid investeeringuid ideoloogilistesse algatustesse, mida tõhususe nimel kahtluse alla seatakse.
Silmitsi seistes kasvava vastupanuga Ladina-Ameerikas, kus sellised juhid nagu Milei või Bolsonaro on avalikult kritiseerinud säästva arengu eesmärke kui ideoloogilist tegevuskava, vastas Síkela põlglikult: „Me saame selle eeliseks muuta.“ Voliniku jaoks avab teiste kliimavõidujooksust loobumine vaid ruumi Euroopale edasiliikumiseks, uute tehnoloogiate arendamiseks ja tulevikus nende rahaks tegemiseks. Pole ruumi aruteluks selle üle, kas EL peaks seda tegevuskava oma piiridest väljapoole viima; oluline on olla „kiire, keskendunud ja valikuline“.
Isegi mittedemokraatlikele riikidele kehtestatud sanktsioonid ei aeglusta masinavärki. Kuigi ta kinnitas, et Euroopa „ei taha mittedemokraatlike režiimidega koostööd teha”, väitis Síkela, et abi jätkub, sest „ka nendes riikides on abivajajaid”. See humanitaarmaski all teostatav lähenemisviis võimaldab mõjuvõrgustike säilitamist strateegilistes piirkondades nagu Süüria, Afganistan või Kuuba, kus inimõiguste diskursusest saab paindlik tööriist Euroopa geopoliitiliste huvide edendamiseks.
Ameerika taganemise ja uute suurriikide esiletõusu ajal ei taha EL mitte ainult oma positsiooni säilitada: ta soovib täita USAIDi jäetud tühimiku, et kehtestada end globaalse tuleviku peamise arhitektina, ilma et ta vaataks üle mudeli, mis on väidetava universaalse progressi nimel õõnestanud riikide suveräänsust ja traditsioonilisi väärtusi.