Samal ajal kui Donald Trump kuulutab välja Ameerika Ühendriikide uue iseseisvusdeklaratsiooni, kõnnib Euroopa sellest ajaloolisest pöördepunktist uniselt läbi. Euroopa poliitika olukorda saab kõige paremini kirjeldada Saksamaa uue valitsuse moodustamise kaudu: loid, tagurlik ja kinnisideeliselt riigikeskne.
Ükskõik, mis maailmas ka ei toimuks, jääb Berliini poliitiline eliit ummikusse endise olukorra juurde. CDU/CSU ja SPD vahelised koalitsiooniläbirääkimised näitavad, et Berliin ei ole suutnud Washingtoni tariifisalvode olulisust mõista; see kas ei suuda või ei taha näha, et oleme tunnistajaks uue ajastu algusele. Alanud on ülemaailmne võitlus tootliku kapitali pärast ja kunstlike majanduste ajastu – mida toetavad vaid odavad krediidid ja repressiivsed regulatsioonid – on lõppemas.
Saksamaa koalitsioonileping hingab 1980. aastate umbset õhku, aega, mil tõusev riik nagu Saksamaa sai veel endale heaolu illusioone lubada. Taas kord on just odav krediit – umbes triljon eurot uut riigivõlga – see, mis eeldatavasti hoiab koalitsiooni järgmise nelja aasta jooksul koos ja säilitab Saksamaa heaolu illusiooni.
Trumpi tööstuslik taassünd
Samal ajal järgib Donald Trump Ameerika taasindustrialiseerimiseks kahekordset strateegiat. Tollimaksud survestavad ettevõtteid tootmist tagasi USA territooriumile viima, samal ajal kui ettevõtete tulumaksu kärped (ettevõtete maksumäära langetamine 15%-ni) ja ulatuslikud investeeringud tehisintellekti, robootika ja kosmoseuuringutesse on suunatud kaasaegse tööstusbaasi loomisele. See poliitika on aga suunatud sügavamale probleemile: see püüab pöörata ümber Ameerika Ühendriikide sotsiaalmajandusliku tühjenemise. Aastakümneid kestnud allhange on riigi kurnanud – ainuüksi aastatel 2000–2015 kadus üle 5 miljoni tootmistöökoha. Kunagi õitsvad tööstuslinnad nagu Detroit varisesid kokku ja fentanüülikriis – millega kaasneb igal aastal üle 80 000 surmajuhtumi – annab tunnistust sotsiaalsest meeleheitest, mille on põhjustanud Ameerika majanduslike võimaluste maastiku kokkuvarisemine.
Trump mõistis, et tööstusliku südameta riik kaotab oma hinge. Kodumaine väärtusloome teeb enamat kui lihtsalt töökohtade loomist – see annab kogukondadele uhkuse, eesmärgi ja tuleviku. Kohalik tootmine – pooljuhtidest elektriautodeni – tugevdab peatänavat. Uued tehased Ohios ja Texases mitte ainult ei paku töökohti, vaid elavdavad terveid piirkondi: perepoed avatakse pärast COVID-i sulgemisi taas, koole renoveeritakse ja noored näevad taas tulevikku oma kodulinnas. Identiteeti ja kuuluvust – tervete ühiskondade nurgakive – ehitatakse uuesti üles.
Uus iseseisvusdeklaratsioon
Tööstusrenessanss võib vabalt saada Ameerika räsitud hinge päästjaks. Tõeline innovatsioon toimub seal, kus väärtusahelad on käegakatsutavad – töökodades, mitte riskifondides. Michiganis robootika kallal töötav insener näeb end osana suuremast ettevõtmisest, mitte pelgalt hammasrattana globaliseerunud masinavärgis. Trumpi projekt pole midagi muud kui Ameerika identiteedi tagasivallutamine – midagi, mida Euroopa globalistlik eliit väldib nagu katku. Samal ajal kui USA kiirustab oma investeerimiskeskkonna parandamisega, muutub see magnetiks kapitalile, kes otsib pigem reaalseid projekte kui spekulatiivset tulu. Euroopa jälgib küüniliselt ja pilkavalt, pimedana tõsiasja suhtes, et Trumpi strateegia võib tähistada globaalmajanduse ja ühiskondliku arengu hargnemispunkti.
Ameerika pöördub tegelikult Euroopast eemale mitte ainult ideoloogiliselt, vaid ka materiaalselt. Berliin ja Brüssel jätkavad kaotavat lahingut: otsivad odavat krediiti ja kaitsevad kliimaideoloogiale ja moralismile rajatud kunstlikku majandust.
Euroopa vastus Trumpi pealetungile on endiselt põhimõtteliselt kaitsepositsioonil: Euroopa Komisjon pakub arglikult tariifide alandamist ja tarneahela seadus lükatakse edasi (ainult selleks, et see hiljem suurema jõuga uuesti kehtestada?). Ometi puudub tõeline reformivaim. Euroopa meedia pilkab Trumpi kui „majanduse hävitajat“, kes ei suuda haarata maailmamajanduse sügavamat ümberkujundamist. Need, kes diagnoosi panemisel ebaõnnestuvad, määravad paratamatult vale ravi.
Energiasõltumatus: strateegiline eesmärk
Donald Trumpi tegevuskava kohal lehvib Ameerika lipp, millel on üksainus hoiatusena mõjuv sõna: iseseisvus! See kehtib eriti energiasektori kohta. Iga majanduse keskmes on energia tootmise ja kättesaadavuse küsimus. Ajalooliselt energiavaene Euroopa on pikka aega järginud tõrjuvat strateegiat: CO2 narratiivi kaudu on see püüdnud survestada energiarikkaid riike loobuma naftast ja gaasist – katse luua võrdsed võimalused mandrile, mis impordib umbes 60% oma energiavajadusest.
Euroopa roheline kokkulepe on selle ettevõtmise poliitiline manifest. See on õhukese looriga rünnak tööstusmarginaalidele, mille eesmärk on need lõpuks purustada. Selliste ettevõtete nagu Volkswagen tehase sulgemise teadaanded või BASF-i välismaale kolimine ei ole isoleeritud hoiatused – need on süstemaatilise deindustrialiseerimise sümptomid. Järeleandmatute uute regulatsioonide, CO2 maksustamise ja sisepõlemismootorite keelustamise kaudu ajab Brüssel Euroopa tööstust mandrilt välja. Ukraina sõja algusest on Saksamaa energiahinnad tõusnud 80%, mis on energiamahukatelt ettevõtetelt konkurentsieelise ära võtnud, olenemata nende uuenduslikkusest või loovusest.
Samal ajal on Ameerika Ühendriigid – maailma suurim naftatootja – asunud energiarünnakule. Vaieldavad projektid nagu Dakota Access Pipeline, mida on pikka aega pidurdanudnud sellised valitsusvälised organisatsioonid nagu Greenpeace ja poliitiline opositsioon, on nüüd kiirendatud tempos. Tuumaenergia kogeb taassündi, samal ajal kui Saksamaa valmistub pimedateks ja tuulevaikseteks öödeks, mis sõltuvad tugevalt subsideeritud taastuvenergiast. Selle ebavõrdse lahingu tulemus on juba selge.
Ometi ei ole Donald Trump Euroopa tõeline vaenlane. Samuti ei ole tema poliitika, administratsioon ega isegi tema sageli ebatraditsiooniline suhtlusstiil tegelik oht. Tegelik vastane peitub sügaval Euroopa hinges: läbiv ebakindlus läheneva tormi ees.
See torm kannab endas sügavate muutuste seemneid – globalismi lõppu ja võimupoliitika juurde naasmist. See nõuab majanduse uut mõistmist ja meritokraatlike väärtuste taaselustumist: enne lõikamist tuleb külvata. Aastakümneid kestnud heaoluriigi illusioonide jooksul on paljud eurooplased selle põhitõe unustanud.