ÜRO Rahvastikuosakonna aruanne „Asendusränne: kas see on lahendus rahvastiku vähenemisele ja vananemisele?“ uurib rahvusvahelise rände potentsiaalset rolli rahvastiku vähenemise ja vananemise probleemi lahendamisel valitud riikides ja piirkondades.
Käesolev uuring analüüsib demograafilisi suundumusi ja prognoosib erinevaid rändestsenaariume kaheksa riigi ja kahe piirkonna jaoks, kus sündimus on alla taastetaseme.
Aruanne keskendub kahele peamisele demograafilisele trendile, mis on tuvastatud ÜRO pideva ülemaailmse rahvastikudünaamika jälgimise kaudu: rahvastiku vähenemine ja rahvastiku vananemine.
Uuringu eesmärk on teha kindlaks, kas asendusränne võiks olla elujõuline lahendus nende demograafiliste nihete kompenseerimiseks.
Asendusrännet defineeritakse kui rahvusvahelist rännet, mis on vajalik rahvastiku koguarvu ja tööealise elanikkonna vähenemise kompenseerimiseks ning rahvastiku üldise vananemise leevendamiseks.
Uuringus rakendatakse seda kontseptsiooni kaheksas riigis (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Korea Vabariik, Venemaa Föderatsioon, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid) ja kahes piirkonnas (Euroopa ja Euroopa Liit).
Kasutatav metoodika tugineb ÜRO regulaarsetele rahvastikuhinnangutele ja prognoosidele.
Rahvastikuosakond koostab iga kahe aasta tagant rahvastikuandmeid kõigi riikide kohta üle maailma, kusjuures hinnangud hõlmavad aastaid 1950–1995 ja nelja prognoosivarianti (kõrge, keskmine, madal ja konstantne) aastateks 1995–2050.
Need prognoosid kasutavad kohordikomponentide meetodit ja hõlmavad erinevaid eeldusi tulevaste sündimustrendide kohta, säilitades samal ajal järjepidevad suremuse ja rände eeldused eri variantide lõikes.
Kasutades 1998. aasta revisjoni keskmist varianti alusena, uurib asendusrände uuring viit erinevat stsenaariumi:
1. Stsenaarium I: 1998. aasta revisjoni keskne variant.
2. Stsenaarium II: Keskmine variant, mida on muudetud nii, et eeldatakse nullrännet pärast 1995. aastat.
3. Stsenaarium III: Arvutab ja eeldab rännet, mis on vajalik 1995. aasta järgse rändeta saavutatud kõrgeima rahvastiku suuruse säilitamiseks.
4. Stsenaarium IV: Määrab ja eeldab rännet, mis on vajalik 1995. aasta järgse rändeta saavutatud kõrgeima tööealise rahvastiku (15–64-aastased) säilitamiseks.
5. Stsenaarium V: Arvutab ja eeldab rännet, mis on vajalik potentsiaalse toetussuhte (PSR) säilitamiseks kõrgeimal tasemel, mille see saavutaks 1995. aasta järgse rändeta.
Uuringu tulemused näitavad riikide ja piirkondade vahel olulisi erinevusi demograafiliste probleemide ja asendusrände võimaliku rolli osas:
1. Rahvastiku vähenemine:
Ilma rändeta kogeks enamik uuritud riike 2050. aastaks rahvastiku vähenemist. Itaalia ja Jaapan seisavad silmitsi kõige suurema vähenemisega, kaotades vastavalt 28% ja 17% oma rahvastikust.
Erandiks on Ameerika Ühendriigid, mille rahvaarv peaks isegi ilma rändeta suurenema 16%.
2. Tööealine elanikkond:
Tööealise elanikkonna (15–64-aastased) vähenemine eeldatakse kõigis uuritud riikides, kui ränne välja arvata.
Jaapan ja Itaalia kogeksid kõige suuremat langust, kusjuures nende tööealine elanikkond kahaneb 2050. aastaks vastavalt 35% ja 39%.
3. Rahvastiku vananemine:
Kõikides uuringus osalevates riikides prognoositakse rahvastiku märkimisväärset vananemist, kusjuures mediaanvanus tõuseb ja potentsiaalsed toetussuhtarvud (15–64-aastaste arv 65-aastase või vanema inimese kohta) vähenevad.
Jaapani mediaanvanus peaks tõusma 41 aastalt 1995. aastal 53 aastale 2050. aastaks, samas kui selle potentsiaalne toetussuhe langeks 4,8-lt 1,7-le.
4. Vajalikud rändetasemed:
Rahvastiku vähenemise kompenseerimiseks vajalike migrantide arv on riigiti väga erinev.
Saksamaa vajaks rahvastiku vähenemise ärahoidmiseks aastatel 1995–2050 17,8 miljoni migrandi netosissevoolu, samas kui Jaapan vajaks samal perioodil 17 miljonit migranti.
5. Tööealise elanikkonna säilitamine:
Tööealise elanikkonna suuruse säilitamiseks oleks vaja oluliselt suuremat rändetasemet.
Saksamaa vajaks oma tööealise elanikkonna stabiilsena hoidmiseks aastatel 1995–2050 24 miljonit migranti.
6. Potentsiaalne toetussuhe:
Potentsiaalsete toetussuhete säilitamiseks 1995. aasta tasemel oleks vaja äärmiselt suurt hulka migrante.
Itaalia vajaks oma suhtarvu säilitamiseks 2,2 miljonit migranti aastas, mis tähendaks, et 2050. aasta elanikkonnast 59% oleksid pärast 1995. aastat saabunud migrandid või nende järeltulijad.
Uuringus rõhutatakse, et kuigi asendusränne võib osaliselt kompenseerida rahvastiku vähenemist ja vananemist, ei saa see enamiku stsenaariumide korral neid suundumusi täielikult ära hoida.
Praeguse vanuselise struktuuri säilitamiseks vajalik rände tase oleks paljude riikide jaoks ebareaalselt kõrge.
Aruandes tuuakse välja ka nende demograafiliste muutuste ja võimalike rändestsenaariumide laiemad tagajärjed:
1. Majanduslikud mõjud:
Eeldatakse, et rahvastiku vananemine suurendab eakate ülalpeetavate suhtarvu, mis võib koormata pensioni- ja tervishoiusüsteeme.
2. Sotsiaalsed ja kultuurilised kaalutlused:
Ulatuslik sisseränne tekitab küsimusi integratsiooni, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kultuuriliste muutuste kohta vastuvõtvates riikides.
3. Poliitilised väljakutsed:
Valitsused peavad oma poliitikat kohandama, et tegeleda muutuva demograafilise reaalsusega, mis võib hõlmata ka pensioniea, pensionisüsteemide ja sisserändepoliitika reforme.
4. Globaalsed tagajärjed:
Uuringu tulemused on asjakohased ka väljaspool otseselt uuritud riike, kuna paljud riigid kogu maailmas seisavad silmitsi sarnaste demograafiliste probleemidega.
Uuring rõhutab vajadust jätkuvate uuringute ja poliitiliste arutelude järele nende demograafiliste suundumuste ja nende tagajärgede kohta.
See viitab sellele, et riigid peavad ümber hindama paljusid oma olemasolevaid majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi programme, poliitikat ja tavasid, et kohaneda rahvastiku vananemise tegelikkusega.
Kultuurilise säilitamise teemat aruandes põhjalikult ei käsitleta.
Siiski mainitakse, et ulatuslik sisseränne tekitab küsimusi integratsiooni ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta vastuvõtvates riikides, mis kaudselt puudutab kultuurilise muutuse ja säilitamise küsimusi.
Uuringus tunnistatakse, et mõnes stsenaariumis vajalik kõrge rände tase võib kaasa tuua olulisi demograafilisi muutusi vastuvõtvates riikides, millel võib olla mõju kultuurilisele dünaamikale.
Aruanne keskendub siiski peamiselt asendusrände kvantitatiivsetele aspektidele, selle asemel et süveneda kultuurilise mõju või säilitamise strateegiate üksikasjalikesse aruteludesse.
Aruande terviklik lähenemisviis, mis uurib mitmeid stsenaariume erinevates riikides ja piirkondades, pakub nüansirikka arusaama asendusrände võimalikest mõjudest.
Kvantifitseerides erinevate demograafiliste eesmärkide saavutamiseks vajalikku rände taset, annab aruanne konkreetse aluse rände teostatavuse ja tagajärgede hindamiseks rahvastiku vähenemise ja vananemise vastu võitlemise vahendina.
Uuringu tulemused toovad esile demograafiliste probleemide lahendamisel ainuüksi rändele lootmise piirangud.
Mõne stsenaariumi puhul praeguste vanusestruktuuride või toetussuhete säilitamiseks vajalik äärmiselt kõrge rände tase viitab sellele, et paljudes kontekstides ei ole ainuüksi ränne tõenäoliselt jätkusuutlik ega poliitiliselt elujõuline lahendus.
See rõhutab demograafiliste muutustega toimetulekuks mitmesuguste poliitiliste meetmete kaalumise olulisust.
Nende hulka võivad kuuluda viljakuse suurendamise püüdlused, tootlikkuse suurendamine tööjõu vähenemise majandusliku mõju kompenseerimiseks, pensioni- ja tervishoiusüsteemide reformimine, et tagada nende jätkusuutlikkus vananeva rahvastiku tingimustes, ning strateegiate väljatöötamine migrantide sotsiaalseks ja majanduslikuks integreerimiseks.
Aruande tulemused tõstatavad ka küsimusi rahvastiku globaalse jaotuse ja potentsiaalselt suurenenud rahvusvahelise konkurentsi kohta migrantide, eriti tööealiste migrantide pärast.
Kuna paljud arenenud riigid seisavad silmitsi sarnaste demograafiliste probleemidega, võib kasvada nõudlus migrantide järele vähenevast arvust päritoluriikidest, mis võib potentsiaalselt viia uute globaalse rände mustrite ja nendega seotud dünaamika tekkeni.
Lisaks käsitleb uuring põlvkondadevahelise võrdsuse ja sotsiaalse lepingu küsimusi.
Kuna elanikkond vananeb ja töötajate ning pensionäride suhe väheneb, peavad ühiskonnad tegelema küsimustega, kuidas ressursse ja vastutust põlvkondade vahel õiglaselt jaotada.
Aruanne keskendub peamiselt asendusrände demograafilistele ja kvantitatiivsetele aspektidele, kuid selle järeldustel on mõju sotsiaalsele, majanduslikule ja poliitilisele sfäärile.
Esitatud stsenaariumides kajastuvad potentsiaal olulisteks muutusteks rahvuslikus ja kultuurilises identiteedis, suure hulga migrantide integreerimisega seotud väljakutsed ning vajadus uute lähenemisviiside järele sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks.
Uuring toob kaudselt esile ka globaalsete demograafiliste suundumuste omavahelist seotust.
Vananemine ja potentsiaalne rahvastiku vähenemine uuritud riikides võivad avaldada lainemõju ka teistele piirkondadele, muutes potentsiaalselt ülemaailmse majanduskasvu, kaubanduse ja mõju mustreid.
Kokkuvõtteks võib öelda, et ÜRO rahvastikuosakonna aruanne asendusrände kohta annab aluse 21. sajandi oluliste demograafiliste probleemide mõistmiseks ja lahendamiseks.
Kvantifitseerides rände potentsiaalset rolli rahvastiku vähenemise ja vananemise kompenseerimisel, pakub see poliitikakujundajatele ja teadlastele teadmisi.