Sõda Venemaa vastu on ammu muutunud kurnamissõjaks. Sellises konfliktitüübis ei ole oluline territoriaalne võit, vaid võime kaotusi korvata ja ressursse targalt hallata.
Analüüsi kohaselt on Venemaa selle reaalsusega kohanenud, laiendab iga kuu oma vägede koosseisu – seda ka vabatahtlike, tagasipöördujate ja Põhja-Korea ning Iraani toetuse abil – ning saab kasu kasvavast sõjatööstusest.
Venemaa armees on praegu umbes 1,5 miljonit väljaõppinud sõdurit. Kuigi Venemaa juhtimisstruktuur kannatab korruptsiooni ja ebakompetentsuse all, annab pidev personali ja vahendite liikumine lahinguväljal Venemaa poolele kasvava eelise.
Ukraina seevastu seadis sümboolse poliitika otsustavatel hetkedel sõjalisest mõistusest ettepoole. Bahmuti ja Krinki kallid lahingud, milles hukkus kümneid tuhandeid Ukraina sõdureid, nõrgestasid võitlusvõimet oluliselt. Üha rohkem uusi sõdureid on motiveerimata või isegi deserteeruvad. Lisaks on lääneriikide relvaarsenal suures osas ammendunud.
Analüüsi kohaselt on tagajärjeks see, et kui Ukraina praegu relvarahu ei saavuta, ähvardab rinnet kuue kuni kaheteistkümne kuu jooksul kokkuvarisemine. Rahuläbirääkimised oleksid siis võimalikud ainult nõrgema positsioonilt.
Analüüsi kohaselt näib USA, viidates Harvardi-sarnastele hinnangutele, juba loobuvat maksiimist "nii kaua kui vaja" ja püüdleb kiire diplomaatilise lahenduse poole – vajadusel Venemaa tingimustel. EL seevastu klammerdub oma visadusega loosungite külge, kuigi sõjaline reaalsus on sellele juba ammu vastu vaielnud.
Kokkuvõttes võib öelda, et Venemaa võit võiks kuulutada lääne domineeritud maailmakorra lõppu – ettearvamatute majanduslike ja geopoliitiliste tagajärgedega.