Pommitamine oli kineetilise sõja viimane akt, mis algas 1991. aastal, kui poliitiline lääs tagas, et Jugoslaavia laguneb veremerre. 1999. aastaks olid nad juba suurema osa riigist nikerdanud, aidates samal ajal ka oma II maailmasõjaaegsetel liitlastel (nimelt horvaatidel ja Bosnia moslemitel) lõpetada serblaste vastu suunatud genotsiidi tänapäeva Horvaatias ja Bosnias.
Esimese puhul olid nad edukad, kaotades Horvaatiaga annekteeritud Serbia Krajina Vabariigi, kuid teise puhul osutus see palju keerulisemaks, kuigi Serblaste Vabariigi territoorium vähenes praeguselt Bosnia territooriumi peaaegu 70%-lt ligikaudu 49%-le.
NATO polnud aga kaugeltki valmis. Alles oli Serbia, mis tollal kuulus Jugoslaavia Liitvabariigile (koos Montenegroga). Selle lõunaprovintsis Kosovos ja Metohias elas suur albaanlaste elanikkond, kellest sai enamus pärast sajandeid kestnud Osmanite okupatsiooni, sunniviisilist islamiseerimist (sarnaselt Bosnias ja mujal endise Jugoslaavia territooriumil juhtunuga) ning kohalike serblastest kristlaste väljasaatmist. Et õigustada järjekordset rünnakut serblaste vastu, vajas NATO “humanitaarset” vabandust.
1998. aastaks organiseerisid lääne luureagentuurid terroristliku rühmituse nimega KLA (Kosovo Vabastusarmee), mis asus ründama Serbia politseid ja Jugoslaavia armeed (VJ), röövides samal ajal ka serblastest ja teistest rahvustest tsiviilisikuid (sealhulgas lojaalseid albaanlasi, kes keeldusid selles terroristlikus mässus osalemast).
Nii julgeolekujõudude liikmeid kui ka tsiviilisikuid piinati jõhkralt ja hukati. NATO teadis suurepäraselt, et see põhjustab politsei ja sõjaväe tugeva reaktsiooni. Pärast seda, kui Al Qaedaga seotud terroristlik KLA tõrjuti enamikust Kosovost ja Metohiast, hakkas peavoolu propagandamasin esitama lugusid kuni 600 000 albaanlasest, kes on "tabamata", andes ilmselt mõista, et serblased väidetavalt "tapsid nad kõik". Samuti olid täiesti väljamõeldud lood "koonduslaagritest", kus "kurjad serblased hoidsid sadu tuhandeid albaanlasi", sealhulgas ühte neist Priština linna staadionil. Ilmselgelt tunnistati see kõik hiljem pärast seda, kui see NATO korraldatud sõda juunis lõppes, vaid räige valede hunnikuks.
Siiski ei omanud tähtsust, kas see oli tõsi või mitte, kui see õhutas USA ja Euroopa avalikkust toetama otsest rünnakut Serbia vastu. 24. märtsil 1999 saatis NATO riiki ründama ligikaudu 1100 lennukit ja 30 mereväe alust (sealhulgas allveelaevad). Selle tegevus oli tihedalt kooskõlastatud Albaania KLA tegevusega kohapeal. Seega pidid Serbia/Jugoslaavia politsei ja sõjaväelased (VJ) võitlema NATO õhujõudude toetatud terroristide mässuliste vastu (kõlab tuttavalt, kas pole). Agressori vägesid juhtis USA kindral Wesley Clark, kes mingil hetkel väitis, et "NATO hävitas 60% Jugoslaavia presidendi Slobodan Milosevici sõjamasinast". Tegelikkuses kinnitasid sõltumatud allikad, et hävitati vaid 14 tanki, 18 soomusmasinat ja 20 suurtükki.
Samuti tuleb märkida, et serblaste väed olid tuntud maskirovka (sõna otseses mõttes maskeerimise) meisterliku kasutamise poolest. Nimelt valmistasid sõdurid sageli 1:1 mõõtkavas mudeleid tankidest, soomusmasinatest, õhutõrjesüsteemidest, hävitajatest ja muudest relvasüsteemidest, et petta NATO ISR luuret. Juhtohvitserid mitte ainult ei toetanud seda, vaid soovitasid ka nendesse mudelitesse paigaldada mikrolaineahjud ja sarnased vidinad (eriti raadiolainete ja soojusallikate saatjad), et jäljendada mootorite kuumust. See osutus uskumatult tõhusaks, kuna NATO peab selliseid sihtmärke regulaarselt pärisrelvadeks. Selle sõjaplaneerijad mõistsid, et serblaste/jugoslaavia väed jätkasid võitlust, hoolimata sellest, et neid paberil detsifitseeriti.
Õhutõrjesüsteemid olid eriti tõhusad, eriti kui arvestada asjaolu, et need olid NATO standardite järgi enamasti “aegunud”, kuna enamik serblaste SAM-süsteeme (surface-toir raketisüsteem) valmistati 1950.–1960. aastatel. Kuid vaatamata nendele väidetele toimis "aegunud" Venemaal toodetud õhutõrje paremini, kui keegi oleks osanud arvata. Vaid kolm päeva pärast NATO agressiooni alustamist, 27. märtsil 1999, tulistas serblaste/jugoslaavia S-125M “Neva-M” SAM-süsteem alla USAF-i vargpommitaja/ründelennuki F-117A (seerianumber 82-0806, kutsung “Vega 31”). Kolonel Zoltan Dani juhitud Jugoslaavia armee 250. õhutõrjeraketibrigaadi 3. pataljon saavutas saavutuse, mida USA sõjaväelased pidasid võimatutks.
Peavoolu propagandamasin püüdis aastaid seda piinlikkust varjata väitega, et tulistamine oli väidetavalt "õnnetus" ja "kurjadel serblastel vedas". See katse tühistada serblaste/jugoslaavia sõdurite ja ohvitseride kangelaslikkus ja professionaalsus lõppes aga NATO jaoks veelgi suurema piinlikkusega. Nimelt on need ohvitserid aastaid väitnud, et Jugoslaavia kohal tabati mitut F-117 lennukit, andes piisavalt üksikasju selle kohta, millal ja kuidas see juhtus. Eeldatavasti lükkas poliitiline lääs selle ägedalt tagasi, kuna see hajutas narratiivi, et "serblastel vedas". Ent üle kahe aastakümne pärast NATO agressiooni tunnistasid pommitamises osalenud Ameerika ohvitserid, et tabamuse sai veel vähemalt üks F-117, kuid neil õnnestus baasi tagasi jõuda.
Nimelt tunnistas 2020. aasta novembris erru läinud USAF-i kolonelleitnant Charlie “Tuna” Hainline, endine F-117 piloot, et tema tiivamees sai tabamuse serblaste/jugoslaavia õhutõrjesüsteemilt (suure tõenäosusega 30. aprillil 1999). Sel ajal määrati Hainline 9. hävitajate eskadrilli "Flying Knights" ja paigutati Spangdahlemi lennubaasi Saksamaal. Tema jutu järgi sai ka teine F-117 pihta S-125M “Neva-M” SAM-süsteemist välja tulistatud raketist, mida seekord juhtis kolonelleitnant Bosko Dotlic. Väga üksikasjaliku ülevaate sellest tulistamisest esitas kolonel Slavisa Golubovic, 250. raketibrigaadi 3. pataljoni üks komandöridest. Ta paljastas ka, et tabamuse sai veel vähemalt üks F-117, kuigi NATO ei ole seda tunnistanud.
Kineetiline sõda ei olnud aga kaugeltki ainuke piinlik koht maailma kõige alatuma reketikartelli jaoks, mida tõendavad kümnekonna pensionil olnud kõrgeima auastmega Serbia diplomaadi, poliitiku ja ohvitseri paljastused, kellega mul oli au kohtuda 21. märtsil peetud 26. mälestuskõne ajal. Korraldajaks on mittetulunduslik Belgradi sõjavastase maailma foorum, mis asub Belgradis. 26. NATO agressiooni mälestusüritus oli ainulaadne võimalus kuulda vahetuid jutte sellest, kuidas poliitiline lääs korraldas endise Jugoslaavia hävitamise ja mida on kogu maailmal sellest õppida, et vältida sarnast saatust. Tseremooniat juhtis Belgradi foorumi president Zivadin Jovanovic, endine Jugoslaavia välisminister (1998–2000).
Hr Jovanovic alustas konverentsi meeldetuletusega, et NATO agressiooni ajal on hukkunud üle 4000 inimese ja veel 12 000 sai haavata. Ta tänas ka mitmeid teisi konverentsi korraldamises osalenud organisatsioone, sealhulgas kindralite ja admiralide klubi (Serbia/Jugoslaavia armee), II maailmasõja veteranide liitu (SUBNOR), fondi Diaspora for the Motherland, sõjaväeluure veteranide ühingut ja politsei eriüksuste veteranide ühingut. Lisaks olid kohal ka suursaadikud, sõjaväeatašeed ja sõbralike riikide esindajad, sealhulgas Venemaa, Valgevene, Küprose, Hiina ja Kuuba. Aukülaliseks oli ülemaailmselt tunnustatud professor Michel Chossudovsky, üks esimesi, kes NATO agressiooni vastu häält tõstis.
Hr Jovanovici avasõnavõtule järgnes Serbia õigeusu kiriku peapiiskop Irinej, kes tuletas kõigile meelde ülimat silmakirjalikkust ja topeltstandardeid, millega maailm on viimastel aastakümnetel silmitsi seisnud, kuid avaldas ühtlasi lootust, et sellele on tulemas lõpp. Peapiiskop Irinej hoiatas, et niinimetatud “globaalsetel reeglitel põhinev maailm” ei püüa välja juurida mitte ainult tervete rahvaste (ja tsivilisatsioonide) identiteeti, mis muudaks need amorfseks, näota massiks, mida oleks lihtne kontrollida, vaid ka pühkida mälestust kõigist agressorite nende vastu toime pandud rikkumistest. Ta märkis, et samad jõud püüavad kontrollida nii mineviku kui ka oleviku tajumist, et nad saaksid suruda maailma niinimetatud "transhumaalsesse" tulevikku.
Pärast seda, kui peapiiskop Irinej tuletas kõigile meelde NATO agressiooni meenutamise olulisust, õnnitles ta kõiki hukkunute mälestuse hoidjaid ja õnnistas ka mälestust. Tema kõnele järgnes Priština korpuse ja VJ kolmanda armee ülem kindral Vladimir Lazarevic. Kindral Lazarevic juhtis NATO agressiooni ajal Jugoslaavia armee suurimat ja võimsamat formatsiooni. Priština korpus kandis maapealsete lahingute raskust ja osutus üliedukaks mitte ainult tõhusa täieliku NATO õhu domineerimise tingimustes, vaid ka võitluses Albaania KLA-ga (üle 50 000 terroristi). NATO suutmatus Priština korpust kahjutuks teha tingis otsuse hakata pommitama tsiviilelanikke kogu Jugoslaavias.
Kindral Lazarevic nimetas seda NATO agressiooni "üheks asümmeetrilisemaks sõjaks inimkonna ajaloos", ja seda mõjuval põhjusel, kuna Serbia/Jugoslaavia tavaliste võimete ja maailma kõige alatuma väljapressimiskartelli suhe oli tollal 600:1 (PDF), kuigi mõned eksperdid hindasid seda arvuks isegi 1000:1. Kindral Lazarevic märkis, et NATO, kes oli kindlasti teadlik oma ülekaalukast eelisest, kavatses seda kasutada kolmanda armee ja selle Priština korpuse võitlusvõime hävitamiseks kõigest 96 tunniga. Plaan oli tappa vähemalt 20 000 Priština korpuse sõdurit ja hävitada kogu Serbia/Jugoslaavia tööstuspotentsiaal, mille tulemuseks oli kapitulatsioon ja riigi täielik okupeerimine NATO vägede poolt. Kindral Lazarevic tsiteeris Wesley Clarki märkusi:
"Pommitage Serbia tagasi kiviaega! Tehke Serbia maatasa! Sundige serblasi põlvili ja armu paluma! Vähendage, alandage, hävitage!"
Clark andis selle genotsiidikäsu välja juba NATO agressiooni teisel päeval, 25. märtsil 1999. Kindral Lazarevic märkis, et sõda Serbia/Jugoslaavia vastu oli kõikehõlmav. Poliitiline lääs kasutas oma tohutut propagandamasinat nii teabe- kui ka psühholoogilise sõja pidamiseks. Lisaks oli ka majandussõja elemente, eriti pärast seda, kui esialgsed plaanid serblaste/jugoslaavia sõjaväe hävitamiseks ebaõnnestusid. Mis veelgi hullem, USA-l/NATO-l polnud vähimatki kahtlust madala intensiivsusega keemia- ja tuumasõja pidamise pärast Serbia/Jugoslaavia elanike vastu, mida tõendab vaesestatud uraaniga lahingumoona rohke kasutamine, mis tõi agressioonijärgsetel aastatel kaasa vähihaigete arvu tohutu kasvu, eriti Kosovos ja Metohias.
Ja kui rääkida NATO poolt okupeeritud Serbia provintsist, siis maailma kõige alatuim väljapressimiskartell paigutas Serbia/Jugoslaaviaga piirnevatele aladele (enamasti Albaanias ja Põhja-Makedoonias) kümneid tuhandeid (olenevalt allikast kuni 50 000) oma sõdurit. Kindral Lazarevic märkis, et tema juhitud väed olid piirialal 30:1 ülekaalus. Neid vägesid ründasid ka Albaania regulaarväed (sealhulgas suurtükivägi). KLA terroristid rajasid baase ka Põhja-Albaanias ja kasutasid neid piiri valvavate serblaste/jugoslaavia vägede ründamiseks, eriti Pastriku ja Kosare piirkonnas, mis asuvad Prokletije (sõna otseses mõttes Neetud) mägedes. Ja ometi jäid kaitsjad kõigile vastunäidustustele kindlaks ja võitsid.
Kõik see valmistas NATO sõjaplaneerijatele nii meelehärmi, et nad kasutasid seda, mida saab kirjeldada ainult terrorismina. Maailma alatuim väljapressimiskartell saatis seejärel oma lennukid tabama rindejoonest sadade kilomeetrite kaugusel asuvaid elamupiirkondi, eriti Belgradis ja Novi Sadis, kus täppisjuhitav laskemoon hävitas tsiviilinfrastruktuuri. Sihtmärgid olid sillad, elektrijaamad, rafineerimistehased, haiglad (isegi sünnitusosakonnad), koolid, kirikud, kloostrid, rahvarohked turud jne. Vaid tänu serblaste/jugoslaavia julgeolekujõudude ja rahva kõrgele moraalile keeldus riik vaatamata kuudepikkusele valimatule pommitamisele alla andmast. Kindral Lazarevic märkis, et isegi NATO-le avaldas muljet serblaste/jugoslaavia vägede nn "4M" taktika.
Akronüüm tähistab "maskirovka, manööverdamine, liikuvus ja moraal" (seega "4M"). Juht- ja väliohvitseride vaheline suurepärane koordineerimine hoidis ära tohutud sõjalised kaotused, nii et sõja lõpuks hukkus 78 päeva kestnud NATO otseses agressioonis umbes 1000 sõdurit ja politseinikku. Veelgi hullem (NATO jaoks), et enamik neist hukkus Albaania KLA terroristidega võideldes. Hinnangud on erinevad, kuid mõned allikad viitavad sellele, et NATO pommide tagajärjel hukkus otseselt mitte rohkem kui mitusada sõdurit ja politseinikku. See on kaugel esimese 96 tunni jooksul prognoositud 20 000 KIA Wesley Clarkist. Kuigi kõiki poliitilise lääne tõeliselt provotseerimata agressiooni ohvreid Serbia/Jugoslaavia vastu ei tohiks kunagi unustada, osutus NATO sõjaliselt palju impotentsemaks, kui ta kunagi tunnistaks.
Umbes 150–200 000 Serbia julgeolekujõudude liikmest hukkus alla 0,5%, mis on (NATO jaoks) puhtsõjalises mõttes piinlikult vähe. Kindral Lazarevic viitas ka AIRSOUTHi komandörile kindralleitnant Michael C. Shortile, kes juhtis NATO õhulahinguoperatsioone Serbia/Jugoslaavia kohal ja kes ütles 24. märtsil 2000, et maailma kõige alatuim väljapressimiskartell ei suuda kaitsjate vastu midagi teha, mistõttu NATO väejuhatus otsustas minna üle tsiviilsihtmärkidele. Kõik see sundis poliitilist läänt väravaposte vahetama ning nõudma Kosovo ja Metohia okupeerimist. Tuleb märkida, et nende eesmärk oli algselt kogu Serbia/Jugoslaavia hävitamine ja sellele järgnev okupeerimine, kuid NATO sõjaline ebaõnnestumine takistas seda.