Moskva teatas, et järgib vaherahu ainult siis, kui need tingimused on täidetud. See nõudmiste loetelu, mille Venemaa USA-le esitas, on klassikaline näide viivitustaktikast, mida Kremlile meeldib kasutada. Kuid see annab ka kasuliku pilgu Venemaa otsustusprotsessidele ja Putini maailmavaatele.
Leping, mis USA ja Venemaa vahel on kokku lepitud, on üsna tühine. Ameerika nõudis, et Venemaa nõustuks tagama Mustal merel ohutu meresõidu, lõpetama relvade kasutamise ja lõpetama tsiviillaevade kasutamise sõjalistel eesmärkidel. Ukraina sadamate kaitsmisest Venemaa rünnakute eest pole juttugi.
Ilma selleta kallutab lepe kaalu lihtsalt Venemaa kasuks: sõja alguses tõrjus Ukraina edukalt Venemaa laevastiku Musta mere lääneosast välja, tagades suures osas oma ekspordiks hädavajaliku kommertslaevanduse. Samuti väldib Ukraina juba praegu Mustal merel Venemaa kaubalaevade tabamist. Seega ei anna see uus leping iseenesest palju juurde.
Venemaa nõudmiste loetelu aga teeb seda. Kremli läbirääkimistele järgnenud lepingu lugemise kohaselt hõlmas leping mõningate lääneriikide sanktsioonide tühistamist pankadele ja põllumajandustoodete ekspordiga, sealhulgas väetiseveoga seotud tootjatele. Venemaa nõuab ka sanktsioonide ja piirangute kaotamist põllumajanduskaupade (eelkõige kala, mida on viies lõigus neli korda mainitud) ja väetiste tootjate ja eksportijate, neid kaupu eksportivate laevade, põllumajandusmasinate impordi ja riigi põllumajanduspanga Rosselkhozbanki suhtes. Alles siis järgiks ta sõjalist vaherahu.
Pealtnäha on Moskva väitel nende nõudmiste taga üllas eesmärk: tagada hinnastabiilsus globaalses lõunas keset kleepuvat toiduinflatsiooni. Nende poliitiline eesmärk on selgelt koguda punkte mitte-lääne riikide seas. Ilmselge on ka rahaline eesmärk: viia sanktsioonide piirilt välja suur riigipank, mis hõlmab peaaegu kõiki Venemaa panku. Sellega selgus aga lõpeb.
Venemaa põllumajandussaadusi ja väetisi ei sanktsioneerita. Kui EL kehtestas pärast 2022. aasta veebruari Venemaale majandussanktsioonid, jäeti toiduained selgesõnaliselt kõrvale. EL oli kaalunud piiranguid Venemaa teraviljale, kalale ja väetistele, kuid otsustas nende vastu, kartes toiduainete järsku tõusu lõuna piirkondades. Venemaa külmutatud kala ekspordi vastu pole ka toimivaid sanktsioone – Hiinas töödeldud Venemaa kala jõuab keelust hoolimata USA-sse ning EL-is sellele piiranguid pole. Miks siis Putin selliseid nõudmisi esitab?
Üheks põhjuseks võivad olla isiklikud sanktsioonid Venemaa miljardäride vastu. Venemaa ühe suurema väetisetootja endised omanikud Andrei Melnitšenko, Andrei Gurjev, Dmitri Mazepin ja Vjatšeslav Moše Kantor on sanktsioonide all, kuigi Kantor ise seda ei ole. Samuti on sanktsioonide all Gleb Frank, endine Venemaa suurimate krabiliha- ja pollokitootjate kontrollaktsionär ning sanktsioonide alla kuuluva miljardäri ja Putini lähedase sõbra Gennadi Timtšenko väimees.
Nagu paljud teisedki Venemaa miljardärid, loovutasid nad pärast sanktsioonide nimekirja kandmist oma osalused oma ettevõtete päästmiseks, kuid levinud on arvamus, et need äritehingud on pööratavad. Moskva võib seega püüda eemaldada isiklikke sanktsioone Putini PLC mõne võtmeisiku suhtes, varjates seda kui üllast sammu ülemaailmsete toiduhindade kontrollimiseks.
Teiseks nõutakse põllumajandusmasinate, seadmete, seemnete ja kemikaalide Venemaale importimise piirangute kaotamist. Enne 2022. aastat importis Venemaa umbes 2 miljardi naela väärtuses seemneid, fermente, toidulisandeid, veiste vaktsiine, samuti looma- ja linnukasvatuse üldvarustust. Venemaa sõltub ka Läänest imporditavatest varuosadest põllumajandusmasinate ja toiduainete tootmisseadmete jaoks.
Impordi- ja maksepiirangud on viimasel kolmel aastal aidanud kaasa munade, linnuliha, veiseliha ja köögiviljade hinnatõusule. Kui Moskval õnnestub seda tüüpi importi leevendada, aitaks see jahutada inflatsiooni, millele toiduainete hinnad palju kaasa aitavad.
Veelgi olulisem kui soov puhastada sanktsioonidega miljardäride mainet ja leevendada importi, on Venemaa nõue tühistada Rosselkhozbanki sanktsioonid. Moskva vajab suurt riigipanka, mis saaks toimida väljaspool sanktsioonide piiri, mitte ainult selleks, et hõlbustada piiriülest põllumajanduskaubandust, vaid ka selleks, et võimaldada avatud aken ülemaailmsesse finantssüsteemi.
Paradoksaalsel kombel nõuab Venemaa, et USA tühistaks sanktsioonid ja võimaldaks pangal avada vastavad kontod, samuti tagaks see üle maailma pankade maksevõrgustikule Swift (Social for Worldwide Interbank Financial Telecommunication). USA ei saa aga anda ühepoolselt Swifti ligipääsu Venemaa pankadele, mis asub Belgias ja allub Euroopa Keskpangale, G10 riikide keskpankade ja Belgia Keskpanga jurisdiktsioonile.
Võimalik, et Venemaa põllumajandusministeerium ei ole eeskirjade iseärasustest teadlik. Samas on samavõrra võimalik, et nõudmised peegeldavad Kremli vaadet läänemaailmale, milles USA president käsib ja teised riigid kuuletuvad.
Vaevalt on võimalik, et see Venemaa sanktsiooninõuete nimekiri täies mahus täidetakse – see annab Kremlile ettekäände võitlust jätkata. Küll aga näitavad need, et Moskva on valmis pidama läbirääkimisi talle kehtestatud sanktsioonide osalise tühistamise üle. See vihjab ka Kremli müüride taga käimasolevale võitlusele selle üle, mida pidada läbirääkimistel Ameerikaga prioriteediks.