“Epitsentris” Allar Jõks: põhiõiguste erosioonist kriisikuulutuse kattevarjus

Paneme näiteks konkurentsiseadusesse ettevõtjale kohustuse aidata end süüdi mõista või katame kogu Eesti turvalisuse ettekäändel jälgimiskaamerate võrguga? Miks ka mitte, sest ausal pole midagi karta! “Ma arvan, et kui ma veel kusagil kuulen mõne otsustaja või ametniku suust seda lauset, et ausal ei ole midagi karta, siis ma kindlasti teen mingisugused T-särgid omal kulul, kus on kirjas, et ausal on alati karta,” ütleb Jõks ja soovitab neil, kes seda ei usu, küsida näiteks Kajar Lemberilt, kuidas teda seitsmeeurose juukselõikuse tõttu seitse aastat mööda kohtuid käima sunniti. 

Näiteid on teisigi.Jõksi sõnul on tasakaal riigivõimu ja kodanikuvabaduste vahel eriti tuguvalt paigast nihkunud viimatiste kriiside ajal. “Nagu pandeemia ajal, kui keegi julges, seal hulgas mina, küsida, kas sellel piirangul, mida te praegu teete, on õiguslik alus, siis öeldi, et põrgu see põhiseadus, meie kaitseme elusid ja sealt see erosioon nagu järjest läheb,” märgib Jõks. Ta lisab, et ka kriisist väljudes näeb võim end justkui eksimatuna ning paljudes küsimustes tunnebki, et kodanikega neid küsimusi enam arutama ei pea. Üks selline näide on ka kliimapööre. 

“Kas see ongi nüüd nii, et kliima või rohepöörde huvides ükski muu õigus enam oluline ei ole ja rohepööre on kõige tähtsam?” küsib Jõks. “Sõda käib, meie merekaablid, energiakaablid Soomega olid kahjustatud ja siis kuulen, inimesed täiesti tõsiselt ütlevad, et põlevkivi tootmine, kaevandamine, tuleb kohe ära lõpetada. Ja siis ma mõtlesin, et kuulge, maja põleb ja teie räägite sellest, et tuleks maja katust hakata värvima,” lisab ta. Selle kõrval räägime saates ka bürokraatia vähendamisest ja sellest, mida ikkagi mõeldakse, kui räägitakse “teaduslikust konsensusest”. 

Saatejuhid on Deisi Helemäe-Sarv ja Hannes Sarv.