Siit tuleb lahkuse poliitika

Veidi rohkem kui kaks aastat pärast Uus-Meremaa peaministri ametist tagasiastumist ootab Jacinda Ardern oma memuaaride peatset ilmumist pealkirjaga „Jacinda Ardern, A Different Kind of Power“. Esitlust toetab üheksa õhtut kestev raamatuesitlustuur USA-s ja Ühendkuningriigis. 

Raamatu turundus kasutab „lahket ja empaatilist“ sõnumit, mis on nüüdseks kindlalt tsementeerunud tema rahvusvaheliseks brändiks. Näiteks Eventbrite palub meil ette kujutada, „mis siis, kui lahkus oleks esikohal?“. Kui täna küsida Meta AI-lt või ChatGPT-lt, „milline sõna kirjeldab kõige paremini Jacinda Arderni juhtimisstiili“, vastavad nad mõlemad „empaatiline“.

Empaatiline inimene on teiste inimeste energiast mõjutatud, tal on kaasa sündinud anne teisi mõista ja tunda. Tema elu on alateadvuslikult juhitud teiste inimeste soovidest, mõtetest ja tujudest.

See sõna ei peegelda siiski tema brändi Uus-Meremaal – hoolimata sellest, et riigi meedia, akadeemikud ja Wellingtoni mullis olevad inimesed suruvad teda endiselt peale. Ei, tavalistel uusmeremaalastel on endisest peaministrist erinev arvamus.

Arderni tagasiastumise ajal 2023. aasta jaanuaris peeti tema juhtimist mürgiseks. Tema partei oli küsitlustes vabalangemises, langedes 60%-lt 2020. aasta oktoobris vaid 27%-le 2022. aasta lõpuks. Isegi väljaanne Stuff, Arderni valitsuse häbenematu toetaja, tunnistas selle kuu alguses, et töökohtade kaotus, hüppeliselt kasvav inflatsioon ja intressimäärad, elukalliduse tõus, hulk ebapopulaarseid poliitilisi otsuseid, tema juhtimisstiil ja Covidi mandaadid, mis „lõhkusid sotsiaalset ühtekuuluvust“, olid kõik põhjustanud Arderni populaarsuse languse.

Huvitaval kombel polnud see esimene kord, kui Ardernil küsitlustes raskusi oli. 2019. aasta lõpus, vaid kaks aastat pärast peaministriks saamist, oli Arderni partei tulemused küsitlustes 7 protsenti madalamad kui nende peamisel konkurendil, Rahvusparteil. Ja nüüd tuleb koroonaviirus: Arderni päästev laev. 2020. aasta keskpaigaks olid leiboristid edetabelis tõusuteel ja nad võitsid 2020. aasta oktoobri üldvalimised – valimisfenomen, mis kordus kogu maailmas, kui inimesed, keda ähvardas intensiivne koroonahirmu õhutamine, premeerisid poliitilisi ametisolevaid isikuid.

Tagantjärele vaadates mängis koroonaviirus – ja täpsemalt Arderni reageering sellele – tema languses olulist rolli. Järgnevate aastate jooksul said uusmeremaalased aru, et tema juhtimises ja poliitikas polnud midagi lahket ega empaatilist.

Uusmeremaalased nägid näiteks oma silmaga, kuidas koheldi Graeme Hattiet, kes lendas 2020. aasta juulis Uus-Meremaale oma surevat isa külastama. Hattie taotlus Uus-Meremaa kohustuslikust 14-päevasest karantiinist kaastundelistel põhjustel vabastamiseks lükati kaks korda tagasi. Tema isa suri, samal ajal kui Hattie ise jäi valvatavasse karantiinihotelli kinni.

Lisaks olid sajad tuhanded Uus-Meremaa kodanikud, kellelt võeti aprillist 2020 kuni veebruarini 2022 õigus Uus-Meremaale naasta riigi suletud piiripoliitika ja karantiiniloteriisüsteemi tõttu, mille kõrgema astme kohtunik Jillian Mallon hukka mõistis kui "vabas ja demokraatlikus ühiskonnas tõendamatult õigustamatut". Need uusmeremaalased jäid ilma olulistest elusündmustest (nt sünnid, abielud, töökohad) ja paljudel, nagu Hattiel, takistati surevate lähedaste lohutamist ja nendega hüvasti jätmist.

Tuhanded uus-meremaalased allutati kohustuslikule vaktsineerimisele, hoolimata Arderni selgesõnalistest vastupidistest kinnitustest 2020. aasta septembris. Esimesena nõuti vaktsineerimist 2021. aasta lõpus piiri- ja karantiinitöötajatele, millele järgnesid tervishoiu- ja puuetega inimeste ning haridussektori töötajad. Keeldujaid ähvardati töökoha kaotamisega – paljud neist ka kaotasid.