Brüsseli energiafantaasia hind

Hispaania juhtivad energiaettevõtted – Iberdrola, Endesa ja EDP – on endiselt segaduses. Pärast üleriigilist elektrikatkestust, mis katkestas 28. aprillil Hispaanias elektrivarustuse, pole valitsus siiani selget selgitust andnud ega  vastutust võtnud. 

Tööandjate ühenduse Aelec esindatud ettevõtted on hukka mõistnud ametlikus uurimises esinevad "üllatavad puudujäägid". Nad nõuavad, et analüüsi kaasataks ka kokkuvarisemisele eelnenud päevadel registreeritud äärmuslikud pingekõikumised. Nad on kritiseerinud Euroopa elektriettevõtjate võrgustiku ENTSO-E esialgset aruannet väidete eest, et vaid mõni sekund enne riket "süsteem töötas normaalselt". 

Samal ajal registreeriti tugevaid pingekõikumisi, mis ületasid ohutuspiire ja käivitasid kõrgepinge alajaamade ja oluliste rafineerimistehaste automaatse seiskamise.

See episood on palju enamat kui üksikjuhtum. See on metafoor Euroopa Liidu energiapoliitika ebakindlale suunale. Kliimamuutuste nimel on Brüssel alustanud oma energiamudeli radikaalset ümberkujundamist, mida ei juhi mitte tehnilised või majanduslikud reaalsused, vaid poliitiliste ja bürokraatlike eliitide peale surutud ideoloogiline tegevuskava. See, mida turustati kui sujuvat üleminekut taastuvenergiale, on muutunud pealesunnitud roheliseks tegevuskavaks, millel puuduvad elujõulised alternatiivid ja mille mõju konkurentsivõimele, süsteemi stabiilsusele või kodanike heaolule on vähe arvesse võetud.

Selle triivi juured peituvad REPowerEU plaanis, mis käivitati pärast Ukraina sõja algust eesmärgiga täielikult lahti siduda Euroopa Venemaa energiast. See, mis algselt tundus õigustatud geostrateegilise meetmena, sai Euroopa Komisjoni käes kiiresti ettekäändeks taastuvenergia iga hinna eest läbi surumiseks. See viis kiirustatud ja ebaühtlase üleminekuni, mille arve pidid maksma kodanikud ja ettevõtted.

See hüpe tühjusesse on destabiliseerinud võtmesektoreid nagu põllumajandus, transport ja tööstus, sundides neid kasvavaid kulusid taluma ilma reaalseid tehnoloogilisi uuendusi saamata. Riigid nagu Saksamaa, mis sulgesid oma tuumajaamad poliitilistel veendumustel, on nüüd pidanud vastuolulises pöördes taasavama söeküttel töötavad jaamad. Samal ajal jätkab riiklik propaganda rohelise energia isemajandamise propageerimist, samal ajal kui leibkonnad seisavad silmitsi rekordiliste elektriarvetega ja ettevõtted kaotavad konkurentsivõime.

Euroopa elektrivõrgu struktuurilised puudused muutuvad üha ilmsemaks. Mandri-Euroopa elektrivõrk on loodud stabiilsete ja prognoositavate hüdro-, gaasi- ja tuumaenergiaallikate jaoks. Vahelduvate allikate, nagu tuule- ja päikeseenergia, massiline kasutuselevõtt muudab tasakaalustamatuse haldamise keeruliseks: ilma tuule- või päikeseenergiata tootmine variseb kokku, liiga suure mahu hulga korral muutub võrk ohtlikult ülekoormatuks.

28. aprillil koges Pürenee poolsaar neid tagajärgi omal nahal. Terve hommikupooliku jooksul tuvastati mitmes alajaamas ebanormaalseid pingetasemeid. Raskusastme mõistmiseks: pinge kõikumine hõlmab võrgu pinge järsku ja olulist kõikumist, mis võib kahjustada seadmeid, käivitada automaatsed väljalülitused või äärmuslikel juhtudel põhjustada täieliku elektrikatkestuse. 

Lancha alajaamas ulatus pinge 220 kV-le ette nähtud liinil peaaegu 250 kV-ni. Teine liin, mille nimipinge oli 400 kV, ületas vahetult enne kokkuvarisemist 470 kV. Aeleci andmetel algasid need anomaaliad juba kell 10.00 hommikul. Kuigi päästikuks on nimetatud järsk 2200 MW langus tootmises, on süsteem teoreetiliselt ehitatud taluma kuni 3000 MW kadu ilma väljalülitumata. See ei olnud juhuslik rike – see oli sisseehitatud nõrkus.

Lisaks tehnilistele ja poliitilistele probleemidele nõuab sunnitud energiaüleminek ka inimelusid. Euroopa leibkonnad maksavad elektri eest rohkem, mis mõjutab eriti valusalt keskmise ja madalama sissetulekuga peresid. Transpordi elektrifitseerimine, mida edendatakse ilma piisava ettenägelikkuseta, tõstab liikuvuse kulusid usaldusväärse laadimisinfrastruktuuri puudumise tõttu. Põllumajandustootjad ja veoautojuhid, keda juba niigi piiravad kontrollimatud kliimaeeskirjad, seisavad silmitsi kasvavate kuludega ning on samal ajal sunnitud tegema investeeringuid, mida nad endale lubada ei saa.

Lisaks pole elektrikatkestused sugugi väike probleem: nende mõju ulatub mitme miljoni euro suurustest tööstuskahjudest haiglate, koolide ja transpordivõrkude halvatuseni. Hispaanias maksis katkestus isegi viie inimese elu. Energiamudel, mis ei suuda tagada pidevat varustust, ohustab majandust ja avalikku julgeolekut.

Euroopa tööstus, eriti mandri kesk- ja lõunaosas, kannab juba praegu kõige suuremat koormust. Kuna paljud ettevõtted ei suuda Ameerika või Aasia energiahindadega konkureerida, paigutavad paljud tootmise ümber või sulgevad selle. Paradoksaalsel kombel on isegi rohelise tegevuskava edendatavad sektorid, näiteks elektriautod, kõikumas. Kunagi domineerinud autotööstused Saksamaal ja Prantsusmaal näevad vaeva, et üha konkurentsitihedamal globaalsel turul pinnal püsida. Samal ajal kui Euroopa kehtestab ideoloogilisi standardeid, toodab Hiina rohkem, paremini ja odavamalt. Deindustrialiseerimine ei ole enam oht ​​– see on fakt. Märkimisväärselt peavad mõned vasakpoolsed rühmitused isegi dekasvu – tahtlikku majanduslangust – soovitavaks teeks.

Veelgi hullem on see, et hoolimata kõigist neist ohverdustest jätkab Euroopa Venemaa energia importimist – nüüd kolmandate riikide kaudu – ja on endiselt haavatav geopoliitilise surve suhtes. Energiasõltumatuse lubadus kõlab sageli tühjalt.

Roheline kokkulepe on moderniseerimislubadusest muutunud poliitiliseks müüdiks: looks, mis ei põhine enam reaalsusel ja mida toetab propaganda, mis keeldub oma vastuoludega silmitsi seismast. Avalikkus, kes on üha enam teadlik tegelikest hindadest, hakkab vastu seisma. Põllumeeste vastupanu Hollandis andis tõuke erakonnale, mis on nüüd valitseva koalitsiooni osa. Teistes riikides protestid ja kodanike rahulolematus mitmekordistuvad. Ja see on alles algus. Samal nädalal naasid põllumehed Brüsselisse, et protesteerida lämmatava poliitika vastu, millega nad silmitsi seisavad.

Energiasiire ei ole oma olemuselt kahjulik, kuid seda ei saa dogmaatiliselt peale suruda. See nõuab realismi, tehnoloogilist pluralismi, järkjärgulist rakendamist ja valmisolekut omaks võtta see, mis toimib. Tuuma-, hüdro- ja maagaas peavad olema osa energiaallikate kombinatsioonist, kuni rohelised tehnoloogiad küpsevad. Jätkusuutlikkust ei saavutata füüsikat eirates või kodanikke karistades, vaid iga olemasoleva tööriista integreerimisega pikaajalise visiooniga.

Hispaanias juhtunu on sümptom, mitte õnnetus. Euroopa praegune energiamudel ei ole varustatud toimima Brüsseli kehtestatud tingimustes. Energiapoliitika on kiiresti ümber mõtestatav – mitte ideoloogia, vaid inseneriteaduse, majanduse ja terve mõistuse kaudu. 

Kui energiasiire on meie edasine tee, tuleb seda teha ettevaatlikult, tehnoloogilist pluralismi järgi ja austades süsteemi tegelikke piiranguid. Euroopa ei saa endale lubada rohelise tule nimel pimeduses komistamist.