Ma tahtsin paarile asjale meie vestlusest siin tähelepanu juhtida. Minister endise ajakirjanikuna on osav demagoog. Seadus ütleb, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi panna soole mittevastavat nime. Kui ma seda seadust loen, siis see ütleb, et järelikult on olemas terve rida soole mittevastavaid nimesid. Kui minister siin juttu keerutades toob esile nimed – ja me teame, et Eestis on tõepoolest selliseid nimesid, mis on kasutuses mõlema soo puhul, Kert on hea näide –, siis see täidab aega ja mõnda inimest ka eksitab, võib-olla koguni paljusid, aga tegelikult see asjasse ei puutu. Minister oleks võinud selle jutu püüda punuda ümber nimede Mari ja Jüri näiteks, siis oleks asi vastanud võib-olla rohkem selle arupärimise sisule.
Teine asi on see kaalutlusõigus. Väga ilusasti minister rääkis, et me võiksime usaldada oma inimesi ja anda ametnikele rohkem kaalutlusõigust, et nad saaksid inimesi usaldada. Väga ilus, kuulad. Aga kui sa paned selle jälle konteksti, siis mõtled, et kaamerate küsimuses, mis Eestis praegu avalikkuses kõva debati all on, anti ka ametnikele kaalutlusõigus ja nad otsustasid siis inimesi mitte usaldada. Alguses meile räägiti, et see jälgimine puudutab autonumbreid, nüüd ilmneb, et vist puudutab ikkagi ka näotuvastust ja nii edasi. Nii et see jällegi ei ole minu arust päris õige jutt.
Ma kutsun ministrit üles vaatama sellesse teemasse sisse just selle nurga alt, et miks meile sellise progressiivse ideoloogia jaoks olulise samba puhul, nagu on transsoolisus ja see sugude mitmekesisus ja paljusus, on antud ametnikele selline oluline kaalutlusõigus, et, nagu me kuulsime, selle aasta esimese viie kuuga on 12 inimest saanud soole mittevastava nime. Küll aga, nagu siin kolleegid esile tõid, sellise – kuidas ma ütlen? – tavapärase nime paneku juhtumil, kus inimene soovis lapsele panna nimeks Nelery, otsustas ametnik, et see nimi talle ei meeldi, ja ei lubanud seda panna. Nii et minu arust ikkagi, nagu ka eelmises punktis, tuli tõdeda, et jälle oleme silmitsi nõrga poliitilise juhtimise küsimusega. Kutsun üles ennast parandama ja kui see ei õnnestu, siis loomulikult tagasi astuma.