Tundub, et iga peoga muutub tantsu- ja laulurahva röövimine peoplatsil aina räigemaks. Röövliteks pole aga põõsast kargavad mehikesed, vaid hoopis me iseoma kaupmehed, kes end laulu- ja tantsuplatside veerele sättinud, nendib Rein Sikk Vikerraadio päevakommentaaris.
Ma pole ainuke, kelle meelest oli pidudel kolme euro eest pooleliitrise veepudeli müümine üsna suureks ahnuse märgiks. Sellisel äril pole ausa kaubandusega mingit pistmist. Sulaselge sinimustvalge röövimine rahvusliku pidupäeva tähe all.
Ka teate, et kolme euro eest peoplatsil müüdava veepudeli saab hulgi kätte vähem kui 50 sendiga. Seega oli röövlite juurdehindlus kuue- kuni seitsmekordne. Ma imetlen selliste röövelkaupmeeste julgust otsa vaadata janustele ostjatele. Aga see polnud veel kõik! Nelja euro eest sai osta üheainsa kartuli, mis oli spiraaliks keerutatud. See teeb ostetava kartuli kilohinnaks kuni 50 eurot.
Vihma kätte jäädes ostsin ise 12-eurose vihmakeebi. See oli seega kaksteist korda kallim kui tavaline ühekordne üheeurone keep. Kuulsin 12 eurot kasseerivalt müüjalt, et peoplatsidel olevat ära keelatud ühekordsete ja üheeuroste keepide müük, sest tegemist olla nagu ühekordse ja keelatud pakendiga. Tegelikult müüdi ühekordseid ja üheeuroseid keepe siiski salaja mõnes kohas edasi.
Vastiku tunde jättis üht kuulsat talu esindav kaupleja, kes korduskasutatava topsi rendihinna päevapealt kahekordseks ehk siis kaheeuroseks tõstis. Nii teenis ta terve euro sellega, et ulatas mulle topsi üle leti. Aga kui ta ulatas 100 topsi? Kas 100 maast leitud eurot?
Säärastest röövimistest kuuldes kostis keegi rokkar, et karmimatel rokkfestivalidel pannakse liigkasuvõtjate putkad lihtsalt põlema või keeratakse kummuli. Olla hea rahvusvaheline tava.