Ungari on ametlikult taotlenud, et Ukraina armeeohvitserid, kes vastutavad Ungari (ja seega ka ELi) kodaniku surma eest, kes suri haiglas pärast seda, kui teda ajateenistuse ajal väärkoheldi ja rängalt peksti, kantaks ELi inimõiguste sanktsioonide nimekirja, teatas peaminister Viktor Orbán teisipäeval, 15. juulil.
„Meie kaasmaalane peksti sunniviisilise ajateenistuse ajal surnuks meeste poolt, kes nimetavad end värbajateks,“ ütles peaminister X-is. „Tema juhtum ei ole erand, vaid selge näide riigi juhitud jõhkrusest ja seadusetusest, mis iseloomustavad tänapäeva Ukrainat ning miks tal ei tohi lubada ELiga liituda.“
Kuna ohver oli ka ELi kodanik, nõuab Ungari, et ajateenijad ja nende ülemused kantaks ELi inimõiguste sanktsioonide nimekirja viivitamatult.
Ametlik dokument esitatakse ELi institutsioonidele kolmapäeval, kuid Ungari välisminister Péter Szijjártó teavitas sellest juba oma kolleege ELi Nõukogus ja välisasjade juhti Kaja Kallast teisipäevasel kohtumisel.
Ukraina eitab vastutust József Sebestyéni surma eest. József Sebestyén oli Ukraina ja Ungari topeltkodanik. Sebestyén – vastavalt oma perekonnale ja advokaadile vahetult enne surma antud ütlustele – viidi metsa ja peksti rängalt kuni ta allkirjastas ajateenistusdokumendid ning suri saadud vigastustesse mõni päev hiljem.
Vaatamata tunnistustele ja veebis kättesaadavatele videomaterjalidele väidab Ukraina, et Sebestyénit ei pekstud ja ta suri südamesse jõudnud verehüübe tõttu. Kiiev lisas solvangule solvangu, eitades tema Ungari kodakondsust või isegi etnilist ungarlast päritolu, väites, et tema nimi polnud József, vaid Yosyp.
Kuid isegi kui Ukraina keeldub antud juhul tõde tunnistamast, ei saa eitada, et Ukraina ajateenijad kasutavad ajateenistuse ajal sageli uskumatut jõhkrust ja piinamist, mis on viinud isegi mitmete surmajuhtumiteni.
Ja see ei pärine Budapestist, vaid Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku Michael O'Flaherty hiljutisest aruandest Ukraina inimõiguste olukorra kohta, mille ta avaldas 8. juulil.
„Meie jaoks on vastuvõetamatu ja šokeeriv, kuidas Euroopa poliitikud selles küsimuses ükskõiksed on,“ ütles välisminister Szijjártó teisipäeval. „Kus on vabaühendused ja inimõiguste organisatsioonid? Miks nad ei räägi välja ja ei ütle, et see inimjaht Ukraina tänavatel on vastuvõetamatu?“
Internet on täis sadu, kui mitte tuhandeid videoid, mis dokumenteerivad Ukrainas toimunud sunniviisilise mobiliseerimise jõhkrat olemust, kuid EL pole sellest kunagi sõna võtnud ja eeldatavasti ei võta ka praegu.
Tegelikult väidab Brüssel, et Kiiev on täitnud kõik ELiga liitumise kriteeriumid inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete osas. On selge, et probleemi olemasolu tunnistamine purustaks selle hoolikalt üles ehitatud narratiivi ja seaks ohtu Ukraina ühinemise lõpuleviimise enne kümnendi lõppu.
Ja argument, et Venemaa kasutab oma ridade täitmiseks sarnast taktikat, kui mitte hullemat, pole samuti loogiline. Venemaa ei ole see, kes püüab Euroopa Liitu pääseda, Ukraina püüab. Brüsseli soovimatus nõuda Ukrainalt Euroopa inimõiguste standardite järgimist ning süütuid ukrainlasi – ja ELi kodanikke – iga päev selle käigus bussi alla visata on lihtsalt ennekuulmatu.
Siiski võib eeldada, et EL ja selle müüdav meedia kujutavad selles loos kaabakana ainult Ungarit, samal ajal kui ukrainlased surevad asjata.