Slovakkia peaminister Robert Fico ütles, et tema riik on valmis sõlmima kokkuleppe ja kiitma heaks ELi 18. sanktsioonipaketi Venemaa vastu vastutasuks Brüsseli garantiide eest, et Slovakkiat ei jäeta üksi Vene gaasist loobumise kuluka koormaga alates 2028. aastast, mil EL kavatseb sundida kõiki liikmesriike loobuma Vene energiast.
Slovakkia ja Ungari – sisemaariigid, mis on suuresti sõltuvad Venemaa torujuhtmegaasist – on hoiatanud, et sundimine üle minema lääne alternatiividele võib kodumajapidamiste energiaarveid üleöö kahe- kuni neljakordistada. Nad on surunud peale täielikku loobumist kavandatud järkjärgulisest loobumisest ja kasutanud oma vetoõigust eraldi sanktsioonipaketi üle, et neid garantiisid kindlustada ja takistada Brüsselil oma energiajulgeolekut õõnestamast.
Nüüd näib Fico olevat kompromissideks valmis, teatades laupäeval, et Slovakkia on valmis teisipäevasel Euroopa Ülemkogu kohtumisel vetoõigusest loobuma, kui teised lubavad üleminekukulusid katta.
„Me peame selles võitluses midagi võitma, kuigi see ei ole 100:0 tulemus,“ ütles peaminister Bratislavas. „Me tahame poliitilisi lubadusi, partnerite ja komisjoni garantiisid, et see probleem ei jää ainult Slovakkia õlule,“ selgitas ta.
Fico ütles ka, et ta on pidanud läbirääkimisi Saksamaa kantsleri Friedrich Merzi ja Poola peaministri Donald Tuskiga, arutades muu hulgas võimalust kehtestada piirangud transiiditasudele, mida Slovakkia peaks maksma alternatiivsete tarneteede eest.
„Me tahame selle teisipäevaks lahendada, sest pinged kasvavad kõigil osapooltel,“ lisas ta, vihjates, et Bratislava on Brüsselilt tohutu surve all sanktsioonide vastuseisu tõttu.
Samal ajal pole seni mingeid märke selle kohta, et sarnane leping oleks Ungari jaoks laual või kas ta oleks nõus sellega nõustuma. Kui riik üleöö Venemaa torujuhtme gaasist ära lõigataks, muutuks ta liiga sõltuvaks ühest allikast: veeldatud maagaasist (LNG) Horvaatia kaudu, mis on pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse oma transiiditasusid viiekordseks tõstnud.
Lisaks väitis Ungari välisminister Péter Szijjártó, et liikmesriikide suveräänne õigus otsustada oma energiaimpordi allika üle on tagatud ELi aluslepingutega (ELi toimimise lepingu artikkel 194) ning et Brüsselil puudub õiguslik alus meetme rakendamiseks ilma erimenetluse ja ühehäälse heakskiiduta.
„ELi aluslepingute kohaselt jääb energiapoliitika riiklikuks pädevusse,“ kirjutas minister X-il. „Ühelgi institutsioonil ei ole õigust dikteerida, millist energiaallikat me kasutame, millises koguses, kellelt või millal.“
Siiski püüab komisjon endiselt aluslepingutest mööda hiilida, raamides otsuse sisekaubanduse küsimusena, mis mõjutab ühtset turgu, mitte välis- ja sanktsioonipoliitikat, ning seetõttu vajab see kõigi liikmesriikide jaoks siduvaks muutmiseks vaid kvalifitseeritud häälteenamust nõukogus.
Seepärast ei jäänud Ungaril ja Slovakkial muud üle, kui kasutada oma vetoõigust sanktsioonide paketi suhtes, mille heakskiitmisega neil muidu probleeme poleks, ja püüda avaldada survet seal, kus see veel võimalik on.
Samal ajal avaldas viimasel minutil 18. sanktsioonipaketile vastuseisu veel üks riik. Teadete kohaselt esitas Malta pühapäeval oma vastuväited komisjoni hiljutisele ettepanekule kehtestada Venemaa energiaekspordile 15% turuhinnast madalam „ujuv“ hinnalagi.
Selline meede asendaks praeguse 60 dollari suuruse barrelihinna piirangu Venemaa naftale, mis on viimaste kuude hindade languse tõttu vananenud, tagades, et Venemaa saab Euroopa transpordiettevõtetele energiat müüa ainult kahjumiga.
Ka Kreeka ja Küpros väljendasid plaani pärast muret, kuid seni pole nad sanktsioonidele veto panemise võimalust kaalunud.