Arvestades asjaolu, et tema eelkäijad tegid sageli sarnaseid märkusi minimaalsete tagajärgedega, tuleb ka öelda, et see vastus õigustas Trumpi suhteliselt järske meetodeid.
Külma sõja hilisemates etappides oli eriti progressiivseteks alliansiliikmeteks maskeerunud Saksa neutralistide seas moes väita, et Ameerika Ühendriikidel on täiesti kohane võtta vastutus koorma jagamisel, kuna geograafia oli Euroopa NSV Liidu läheduse tõttu hukka mõistnud kõrgemale riskijagamise tasemele. See oli alati mõtetu argument, kuna Ameerika Ühendriikide kohustus ei olnud kunagi kompenseerida neile riikidele potentsiaalselt vaenulike naabrite ebaõnne, eriti kui märkimisväärne osa Lääne-Euroopa poliitilistest arvamustest ja seadusandjatest vihjas pidevalt, et neil oleks parem Nõukogude blokiga ise kokkuleppeid sõlmida ning et ameeriklased hoiavad üleval tarbetut pinget, et oma Euroopa liitlaste üle domineerivat mõjuvõimu saavutada.
Külma sõja lõppedes langes Lääneliit absurdsesse tahtjate liidu olekusse, mis sisuliselt tähendas, et selle liikmed aktsepteerivad lahkelt Ameerika Ühendriikide sõjalist julgeolekugarantiid ja otsustavad iga juhtumi puhul eraldi, kas alliansi toetamiseks esitatud projekt on nende osalemist väärt. Britid ja lisaks mõned riigid, kes olid hiljuti Nõukogude ikke alt pääsenud, näiteks Poola, olid pigem sihikindlamad, kuid viimase 35 aasta jooksul on allianss oma rollis ilmselgelt ebakindel olnud.
NATO reageeris hästi 2001. aasta septembri terrorirünnakutele Ameerika Ühendriikide vastu ja esines Afganistanis silmapaistvalt, eriti võrreldes Bideni administratsiooni häbiväärse lahkumisega sellest riigist. Ja NATO Euroopa liikmed on olnud üsna silmapaistvad vastusena Venemaa sissetungile Ukrainasse.
Euroopat ei hirmutatud ega koperdanud ameeriklaste embusesse, nagu nad tegid 30 aastat tagasi endises Jugoslaavias puhkenud konfliktis. Sel ajal ütles NATO tsiviiljuht Jacques Poos Luksemburgis meeldejäävalt: "See on Euroopa tund." Kuid nädal hiljem anus Euroopa ameeriklastelt abi. Kuigi ta poleks suutnud Ukrainat üksi ilma Ameerika Ühendriikide ulatusliku koostööta ülal pidada, näitas Euroopa siiski suurimat iseseisvuse võimet, mida Euroopa tervikuna on näidanud de Gaulle'i ja Adenaueri ajast saadik.
Venemaa sissetung Ukrainasse ergutas enamikku NATO Euroopa liikmeid: reaalne oht neile kõigile. Sakslaste arvamus on kõikunud, kuid parimal juhul on nad andnud lootust, et see riik võib lõpuks täita oma kohustusi Euroopa võimsaima riigina esimest korda pärast seda, kui Wilhelm II vallandas Bismarcki 1890. aastal. Kui eurooplased (ja kanadalased, kes on võib-olla kõige hullemad laisklejad) peavad kinni neist uutest lubadustest, mis tekkisid nii Putini agressiooni kui ka Trumpi ähvarduse tõttu lõpetada pikk ajastu, mil Ameerika Ühendriike koheldi nagu suurt koera, kes tegi tööd ja võttis riske, samal ajal kui eurooplased hoidsid rihma ja andsid käske, siis on võimalus Euroopa strateegilise mõjuvõimu taastumiseks maailmas.
NATO on olnud maailma ajaloo edukaim liit ja tal on ees särav tulevik. Sõjalised kulutused on väga tõhusad: kõrgtehnoloogilised hanked ja uuringud ning parim viis täiskasvanute koolituseks ja individuaalsete oskuste täiendamiseks. Minu arvates tuleks NATO-t laiendada ülemaailmseks liiduks, mis hõlmab kõiki riike, kelle kohta on mõistlikul öelda, et nad austavad inimõigusi nii sisemiselt kui ka maailmas. Liiduna, mis koosneb mõistlikult demokraatlikest riikidest, kes on lubanud kaitsta oma liikmete piire ja õigustatud huve. Sellest saaks palju tugevam ja mitmekesisem liit, kui liituksid sellised olulised riigid nagu Jaapan, India, Lõuna-Korea, Indoneesia, Brasiilia ja Austraalia.
Saksamaa Alternatiiv partei kaasjuht Alice Weidel on tabavalt öelnud, et kui Saksamaa alliansis oma kaalu ära teeks, ei oleks ameeriklastel mitte kuulekas Saksamaa, vaid tugev ja iseseisvalt mõtlev partner. Just tema peaks mõistma, et Angela Merkeli ajal oli Saksamaa nõrk, kuid mitte kuulekas liitlane.
Ameeriklased eelistaksid palju vastutustundlikumat, kuid tugevamat Saksamaad, mis oleks vähem altid Ameerika Ühendriikide abi paluma. Vasakpoolsed halvustavad Ameerika Ühendriike pidevalt kui imperialistlikku riiki, kuid tegelikult on see Ameerika-keskne riik. Tal pole peaaegu mingit ametlikku huvi teiste riikide vastu ja ta tahab ainult mitte olla ohustatud. Ta on huvitatud ainult Euroopast ja Kaug-Idast, sest Franklin D. Roosevelt tõi välja vaieldamatu punkti, et kui Lääne-Euroopas või Kaug-Idas poleks Ameerika kohalolekut, oleksid need piirkonnad iga põlvkonna vältel ohus sattuda Ameerika suhtes vaenulike demokraatiavastaste jõudude kätte ning et parim viis selle vältimiseks on säilitada liidud nende piirkondade peamiste demokraatlike suurjõududega ja paigutada sinna eelnevalt mõned Ameerika väed.
Proua Weidel võib selle eest tänulik olla. Kui Euroopal oleks tõesti täielik enesekaitsevõime, pakuks ameeriklastele vähe suuremat rõõmu, kui alliansis püsimine, mis aga vähendaks selle kulusid vägede olulise väljaviimisega Euroopast (ja Aasiast).
Lääne-Euroopa saab nüüd end Ukraina agressiooni ajal venelaste eest kergesti kaitsta, kes peaksid mõistusele tulema ja lõpuks taasühineda Läänega, kuhu nad kuuluvadki.
Ameerika Ühendriigid astuvad samme Hiinaga tehingute tegemiseks ja annaksid hea meelega Lääne-Euroopa põhilise kaitse eurooplastele tagasi.