Poliitiline läbikukkumine heaoluriigis tähendab peaaegu koheselt kasvavaid sotsiaalkulutusi. Nende ebaproportsionaalne suurenemine näitab selgelt üht: Saksamaad ootavad ees keerulised ajad.
„Eelarvepoliitika on parlamendi suveräänne õigus” – nii kõlab kulunud fraas, kui seadusandjad kogunevad oma iga-aastasele eelarvearutelule. Kui see fraas kunagi tõele vastas, siis on täna suverään paljastatud: kuningal pole riideid.
Saksamaa föderaalvalitsuse poolt 24. juunil vastu võetud 2025. aasta eelarve on fiskaalpoliitika alistumine. See näeb ette 81,8 miljardit eurot uut netolaenamist põhieelarve jaoks – lisaks on 60 miljardit eurot paigutatud raamatupidamisest väljapoole nn erifondi, mida samuti võlaga rahastatakse. Föderaalseelarve kogumaht tõuseb ligikaudu 503 miljardi euroni, mis on 6,1% rohkem kui eelmisel aastal. 2026. aastaks plaanib rahandusminister Christian Lindner juba edasist laienemist 519,5 miljardi euroni.
Pärast seda raamatupidamisest väljapoole jäävat kulutust ulatub reaalne netolaenamine 3,2%-ni SKPst – ületades ammu hüljatud Maastrichti 3% läve. Kui isegi euroala endine lipulaev enam reegleid ei järgi, saab üks asi ilmseks: need ei ole kunagi olnud paberit väärt, millele need trükiti.
Ja ainus loomulik pidur sellisele liialdusele – vaba kapitaliturg – on Euroopa Keskpanga pidevate sekkumistega juba ammu neutraliseeritud.
Tee on nüüd vaba. Või õigemini: paisuväravad on avatud. Võlgadega rahastatav majandusstiimul on taas kord parim relv majanduslanguse vastu.
Mis puutub Saksamaa paljukiidetud „võlapidurisse“ – põhiseaduslikku klauslisse, mis nõuab tasakaalustatud eelarvet –, siis see oli alati olnud poliitiline luul, mitte kunagi poliitika. Kokkuvarisemise äärel olev juriidiline fiktsioon, mis ohustab põhiseaduslikku usaldust, sest keegi Berliinis ei teeskle enam, et seda austab.
Kui eelarvepoliitika puudutab prioriteete, siis see kõneleb enda eest. See täidab kahtlast funktsiooni Saksamaa sotsiaalsüsteemi edasisel laiendamisel. 2025. aastal suurenevad sotsiaalkulutused 6% võrra vapustava 210 miljardi euroni. See kasv ei anna märku ainult koalitsiooni poliitilistest eelistustest – see paljastab Saksamaa valitsemise struktuurilise ebaõnnestumise.
Eriti tähelepanuväärne on Bürgergeldi (kodanikutoetuse) suurenemine, mis tõuseb sel aastal 900 miljoni euro võrra kokku 16,2 miljardi euroni. Samal ajal maksab Saksamaal ilma legaalse staatuseta elavate migrantide eest hoolitsemine ja omavalitsustele üle 10 miljardi euro aastas. Heaoluriigist on saanud ohjeldamatu ülekandemasin. See ei toimi enam turvavõrguna, vaid pigem immigratsioonimagnetina, avaldades Saksa ühiskonnale seestpoolt üha suuremat survet.
Lisaks sotsiaalsektorile ja pidevalt kasvavale bürokraatiale võib Saksamaa relvatööstus oodata ka märkimisväärset fiskaalset heldust. Kaitse-eelarve suureneb järgmisel aastal 3,5% – see on esimene samm NATO uue 5% SKP-st kaitse- ja julgeolekukulutuste eesmärgi suunas. 2029. aastaks plaanib Saksamaa eraldada kaitsele 152,8 miljardit eurot. Sellest 3,5% läheb traditsioonilisele relvastusele, ülejäänu aga küberturvalisusele, logistikale ja sõjalisele taristule. Loomulikult peidetakse need lisamiljardid „erifondi“ – sest Saksamaa peab nüüd oma raamatupidamist nagu auväärse kaupmehe halb nõbu. Tõde on peidetud, krediidivõimelisust vaid simuleeritakse.
Nende erifondide loomisega on Berliin avanud Pandora laeka. Järgmise kaheteistkümne aasta jooksul plaanib ta matta neisse 500 miljardit eurot kulutusi taristule, digitaliseerimisele ja ebaõnnestunud rohepöördele. See süstemaatiline kuludega hämamine – ja nende inflatsioonilised tagajärjed – suurendavad riigivõlga vähemalt 12%. See on nagu lapsele oleks kommikapi võti ulatatud. Tulemuseks on igasuguse teeskluse lõpp eelarvedistsipliinist.
Saksamaa eelarvepoliitikast on saanud farss. Me näeme meisterlikult lavastatud raamatupidamistrikke, meedia tähelepanu kõrvalejuhtimist ja meeleheitlikku katset edasi lükata heaoluriigi struktuurireformi – mis iganes see ka ei maksaks.
Kurdunud Saksamaa majandus ei hinga sama kurnatud riigile uut elu mingi ootamatu majandusime abil. Kui praegused trendid jätkuvad – ja kõik märgid viitavad sellele –, ületab Saksamaa riigivõlg järgmise kümnendi jooksul 100% SKPst.
Sel hetkel ei ole fiskaallõksust enam tagasiteed. On vaid aja küsimus, millal see osa võlakirjaturust, mida Euroopa Keskpank kunstlikult maha ei suru, hakkab Berliini fiskaalset kamuflaaži hindama. Ekspansiivse fiskaalpoliitika ja rahapoliitilise manipuleerimise ebapüha liit hoiab intressimäärasid võlakirjaostude abil kontrolli all, kuid suunab rahalise kahju mujale.
Lõppkokkuvõttes tähendab see ebamõistlik eelarvepoliitika ühte asja: inflatsiooni. Poliitiline klass aktsepteerib teadlikult ostujõu vähenemist. Tegelikult on see ümberjaotamismehhanismi omadus, mitte viga.