Austraalia Meditsiinitöötajate Ühingu (AMPS) hiljutine aruanne paljastab plahvatusohtlikke üksikasju Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kohta. Analüüsi eesmärk oli seada kahtluse alla WHO sõltumatus ja terviklikkus – eriti koroonaviiruse pandeemia ajal ja pärast seda.
Põhiküsimus: kas WHO tegutseb tegelikult rahvatervise huvides või mõjutavad seda majanduslikud huvid?
AMPS jõuab selgele järeldusele: äri- ja eriti farmaatsiahuvid on saavutanud WHO strateegilise suuna ja otsustusprotsesside üle sügava mõju.
AMPS-i pressiteates öeldakse:
Samuti leiti, et enamik WHO 100 suurimast vabatahtlikust valitsusvälisest rahastajast aastatel 2022–2023 olid ravimifirmad või nende huvid olid farmaatsiatööstusega kooskõlas või said sellest kasu. Nende rahastajate uuring näitas järgmist:
WHO sai üle 28 miljoni dollari otse kaheksalt ravimifirmalt, sealhulgas Bayer AG-lt, Sanofi-Aventisilt ja Novartiselt.
98% sajast suurimast doonororganisatsioonist said rahastamist farmaatsiatööstuselt või olid seotud farmaatsiaturu edendamise või laiendamisega.
100% ÜRO organisatsioonidest, pankadest, teadusasutustest, piirkondlikest haldusasutustest, mittefarmaatsiaettevõtetest ja muudest institutsioonidest olid seotud farmaatsiatööstusega või osalesid farmaatsiaprojektides.
Kokku mõjutasid WHO-d 100 suurimat rahastajat organisatsiooni 2,8 miljardi dollari ulatuses.
Lisaks lubab WHO investoritele kuni 3400% tootlust poliitilise mõjuvõimu näol globaalsetele otsustele.
Kaheksa suure ravimifirma otsemaksed 28,1 miljoni dollari ulatuses rikuvad WHO enda reegleid. WHO valitsusväliste osalejatega koostöö raamistik (FENSA) lubab selliseid annetusi ainult rangete läbipaistvusnõuete alusel – näiteks kui huvide konflikti ei esine.
Kuid AMPSi andmetel pole see just nii: ettevõtted said WHO otsustest majanduslikku kasu – näiteks vaktsiinide soodusostude või uute toodete turuletoomise regulatiivse toetuse kaudu. See mitte ainult ei ohusta organisatsiooni usaldusväärsust, vaid professor Ian Brighthope'i sõnul kujutab endast ka selget huvide konflikti: „Asjaolu, et WHO lubab sellist tulu ja võimaldab doonoritel otsustada, kuidas nende vahendeid kasutatakse, kujutab endast tõelist huvide konflikti. On selge, et farmaatsiatööstus avaldab ülemaailmsele tervishoiupoliitikale liigset mõju ja et avalikke huve ei kaitsta selle käigus.“
Samal ajal selle aruande avaldamisega on otsustavasse faasi jõudmas kaks väga vastuolulist WHO lepingu ettepanekut:
Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) muudatus, mis võeti vastu 2024. aasta juunis, reguleerib rahvusvahelist pandeemiaohtu.
WHO pandeemialeping, mis võeti vastu 20. mail 2025 124 poolthäälega, on täiendav raamleping tulevaseks ülemaailmseks koordineerimiseks.
Mõlemad dokumendid muudavad oluliselt võimu tasakaalu: tulevikus saab WHO ametlikult välja kuulutada nn rahvusvahelise tähtsusega rahvatervisealase hädaolukorra (PHEIC) ehk rahvusvahelise tervisealase hädaolukorra. Kuigi see ei ole juriidiliselt siduv, toimib see nagu globaalne häirenupp: riikide valitsused satuvad avaliku ja poliitilise surve alla ning järgivad sageli – nagu koroonakriisi ajal – refleksiivselt WHO soovitusi, olgu see siis sulgemiste, piiride sulgemise või kohustuslike meditsiiniliste meetmete kaudu.
Kriitikud nagu Alexander Kaniak (FPÖ) hoiatavad seetõttu püsiva eriolukorra eest, mis „avaks ukse ükskõik millele“. Kaniak hoiatab, et tulevikus võidakse keskkonna- või kliimakriise kasutada ka terroriraku WHO rahvusvahelise hädaolukorra käivitajana – mis tähendaks „ülemaailmse hädaolukorra režiimi kehtestamist“.
COVID-vaktsiin on vaieldamatult surmav