Rootsi on tugevalt arendanud päikese- ja tuuleenergia tootmisvõimsust, kuid samal ajal leidsid SPI teadlased, et elektrihinnad on muutunud volatiilsemaks.
Asja teeb veelgi pakilisemaks see, et tulevane elektrienergia nõudlus, nagu nad oma aruandes pealkirjaga „Uus poliitikaülevaade: elekter iga hinnaga?” ütlesid, on paratamatult tõusuteel – osaliselt nn rohelise ülemineku tõttu.
Paljud poliitikud on müünud maismaatuuleenergiat parima variandina, väites, et see võiks suurendada elektri tootmist seda ohtu seadmata. SPI aruande koostanud teadlased ütlesid, et tegelikkus on teistsugune.
Nad märkisid, et Rootsi elektrisüsteemi toimimist ei saa garanteerida, kui ilmastikust sõltuva elektrienergia tootmise osakaal suureneb järsult tasemest, mida nad juba niigi kõrgeks pidasid.
„Energiasüsteem on ühiskonna vereringe. See väärib kohtlemist austuse, pikaajalise mõtlemise ja täpsusega,“ ütles üks autoritest, Magnus Henrekson, majandusteaduse professor ja tööstusökonoomika uurimisinstituudi (IFN) vanemteadur.
„Tulevaste kriiside vältimiseks peame selgelt aru saama selle tegelikust toimimisest ja tegelikest kuludest. On aeg seada riigi majandus ja süsteemi stabiilsus taas Rootsi energiapoliitika keskmesse.“
Aruande teised kaastöölised olid Per Fahlén, Magnus Henrekson ja Mats Nilsson – kõik kõrgelt hinnatud professorid energeetika ja majanduse valdkonnas.
SPI on mittetulunduslik ja poliitiliselt sõltumatu teadus- ja avaliku poliitika organisatsioon, mille lõi 2023. aastal Lõuna-Rootsi Kaubandus- ja Tööstuskoda.
Viidates hiljutisele Hispaania megakatkestusele, mille ekspertide sõnul põhjustas tõenäoliselt liigne sõltuvus taastuvenergiast, kuna võrk polnud piisavalt kohandatud ja sellel puudus vajalik inerts, märkisid nad, et Rootsi seisab nüüd üha enam silmitsi sarnaste riskidega.
„Pole selge, millised on nende elektrisüsteemide sama töökindlaks muutmise kulud kui süsteemid, mida need on mõeldud asendama. Siiski on põhjust arvata, et need süsteemid võivad olla kulukad,“ märgiti aruandes.
Teadlased leidsid, et teistes aruannetes oli tuuleenergia kulusid alahinnatud ega käsitletud jätkusuutlikkuse ja maakasutuse küsimusi.
Tuule- ja päikeseenergia katkendlikkuse tasakaalustamiseks peab varuenergia olema valmis vajadusel sisse lülituma, ütlesid nad. Mida rohkem on süsteemis taastuvenergiat, seda rohkem on vaja varuvõimsust – kuid seda kasutatakse harvemini, mistõttu on see vähem kasumlik.
Elujõulisuse säilitamiseks vajas varuenergia kättesaadavuse tagamiseks kõrgemaid hindu või makseid. Selle tulemusena, isegi kui taastuvenergia oli ühiku kohta odavam, põhjustas see hinnakõikumist ja tõstis elektrienergia üldkulusid. Teadlased märkisid, et riikides, kus tuule- ja päikeseenergiast on suurem sõltuvus, on kodumajapidamiste elektrihinnad tõusnud.
„Kuluarvutused, mis ei võta arvesse sageduse juhtimist, reaktiivvõimsust, süsteemi inertsi ja reguleerimisvõimsust, annavad eksitava pildi elektrienergia tootmise tegelikust sotsiaalsest kulust.“
Aruandes märgiti, et mudelid alahindasid tegelikke kulusid. „Keskendudes ainult elektrienergia tasandatud kuludele (LCOE), jäetakse tähelepanuta olulised süsteemikulud, nagu tootmisprofiili kulud, tasakaalustav võimsus, ülekandevõrk ja -kaod ning reaktiivvõimsuse haldamine."
Ekspertide sõnul langesid ilmastikust sõltuva elektrienergia lisandudes elektrihinnad tuulise või päikeselise ilmaga, mis muutis iga uue üksuse vähem kasumlikuks ja suurendas üldkulusid.
Sealhulgas Saksamaal ja Taanis tõusis tuuleenergia tegelik maksumus järsult, kuna selle osakaal kasvas. Rootsis ei suutnud hüdroenergia sammu pidada, kuna varu- ja tasakaalustamiskulud on järsult kasvanud. Aruandes leiti, et need kasvasid aastatel 2020–2022 enam kui 5 miljardi Rootsi krooni (459,5 miljoni euro) võrra, millest suurem osa oli tingitud tuuleenergia laienemisest.
„Ainus süsteemiteenus, mida tuuleenergia pakub, on ületootmise vältimine ja selle eest võidakse talle isegi tasu maksta,“ teatasid eksperdid.
Nad osutasid tuuleenergiaettevõtete lepingutele, mis said toodetud elektri eest garanteeritud hinna, kui absoluutarvudes negatiivne hind oli garanteeritud hinnast madalam.
Aruandes öeldi, et see subsideeritud elekter ei jõudnud tegelikult Rootsi tarbijateni, vaid eksporditi.
Teine probleem, millele teadlased tähelepanu juhtisid, oli empiiriliste andmete ja teooria puudumine. Riigid, kus oli juba suur ilmastikust sõltuva elektri osakaal, kandsid selgelt suurenenud kulusid, ebastabiilsust ja sõltuvust fossiilkütustel põhinevast reservenergiast, mis on vastupidine Rootsi SNS-i majanduspoliitika nõukogu eeldustele.
Isegi sageli kasutatavatel terminitel nagu „jätkusuutlik, taastuv ja kliimateadlik“ puudusid korralikud kontseptuaalsed definitsioonid, mistõttu nende kasutamine oli sageli eksitav, väidavad professorid.
Lisaks märkisid nad, et tuuleenergia negatiivseid mõjusid, alates keskkonnakuludest ja kohalike elanike häiringutest, sealhulgas kinnisvara väärtuse langusest kuni sõjalise kaitsevõimekuseni, sageli eiratakse.
„Elektrivarustuse puhul on esmatähtis süsteemi funktsioon. Toimiv elektrisüsteem nõuab nelja asja: piisava energiahulga pakkumist, piisavat hetkelist võimsust, kõrget elektrienergia kvaliteeti ja kindlat varustuskindlust,“ ütles Fahlén.
„Hispaania süsteemi krahh näitab, et tänapäevased elektrisüsteemid, kus on suur osa ilmast sõltuvast elektrist, on häirete suhtes haavatavad, kui süsteemi funktsioonid, tasakaal ja koondamine ei ole tagatud,“ lisas Nilsson.
Nad väitsid, et Rootsi liigub sarnases suunas. See, mis pealtnäha tundub kliimaprobleemi kulutõhusa lahendusena, võib tegelikult „luua elektrisüsteemi, millel on suurenenud ebastabiilsus, nõrgem varustuskindlus, kasvavad varjatud kulud ja nõrgem jätkusuutlikkus“, järeldas raport.