Ta tuli võimule 2000. aastal, näidates oma mõjuvõimu Venemaa käimasolevas sõjas Tšetšeenia separatistliku piirkonna vastu, kus Venemaa aja jooksul võidutses. Ta seadis end otsustavaks juhiks Gruusias (2008. aasta Vene-Gruusia sõja kaudu), Ukrainas (Krimmi annekteerimise kaudu 2014. aastal ja täiemahulise sissetungi kaudu 2022. aastal) ning Süürias (Venemaa sõjalise sissetungi kaudu 2015. aastal). Üheski neist teatritest pole Putin saavutanud püsivat edu. Gruusia on haaratav ja Venemaa kohalolek Süürias hääbub, kuid Putin ei võta vastutust tagasilöökide eest globaalsel areenil. Ta käitub alati võitjana.
Ukrainaga saab Putin lavastada edustseene. Ta tegi seda 9. mail – Venemaa võidupühal, natside alistumise mälestuseks 1945. aastal – seistes õlg õla kõrval Hiina presidendi Xi Jinpingiga. Nad vaatasid, kuidas Vene väed uhkelt Punasel väljakul mööda marssisid, saates sõnumi, et Venemaa pole isoleeritud, ta on võitmatu. Venemaa riigimeedia ütleb meile, et just Ukraina kõhkleb. Just Euroopa ei suuda oma postnatsionaalsest anomiast üle saada. Just Ameerika Ühendriigid on Venemaa ees kummardanud, tunnistades, et NATO laienemine põhjustas sõja, et Ukraina järeleandmatus on seda põlistanud ja et 2022. aastal, kui sõda algas, oli president Joe Biden see kõhklev mees, kes viis maailma Kolmanda maailmasõja äärele.
Aga Venemaa jaoks ei ole Ukraina Süüria ega Gruusia. Süüria oli kauge seiklus, kus Venemaa taandumise saab vaiba alla pühkida. Gruusia on ummikus ooterežiimis, kõigutades Venemaa ja lääne vahel, mis pole Moskva jaoks katastroof – samas kui Ukraina on Moskva jaoks katastroof.
Ukrainas on Venemaa sõjavägi takerdunud, samal ajal kui surmad ja kaotused kasvavad. Putinil pole sõjast väljapääsu – peale lüüasaamise versiooni tunnistamise. Kreml saab proovida sõja kannatusi venelaste eest varjata, aga ainult niivõrd, kuivõrd ta saab rääkida sõja lugu. Putin ei saa sama tõhusalt kustutada tõendeid kõikuva majanduse kohta. Samuti ei saa ta pakkuda venelastele ühtegi sidusat poliitilist lubadust peale lõputu putinismi. Tasapisi hakkab Venemaa sõda kaotama.
Pikad sõjad nõuavad integreeritud jõupingutusi. Sõjalised eesmärgid tuginevad diplomaatilisele suutlikkusele ja majanduslikule mõjuvõimule, mis omakorda tugineb poliitilisele tahtele. Venemaal on kõigis neis valdkondades raskusi. Putini jaoks on probleemiks see, et sõja sõjalised ja diplomaatilised väljakutsed süvendavad üksteist, nagu ka majanduslikud ja poliitilised väljakutsed.
Kui sõda läheks hästi või oleks tegemist ilmselgelt kaitsesõjaga, võiks diplomaatia jääda perifeerseks, ebakindlus ja majanduslikud raskused võiksid olla talutavad ning poliitiline rahulolematus võidakse ootele panna. See oli Nõukogude Liit Teises maailmasõjas. Oma ulatusliku sõjaga Ukraina vastu on Putin peaaegu vastupidises olukorras. Samuti ei saa ta edasi lükata asju, jutustades, kuidas sellest strateegilisest tupikteest välja pääseda. Autokraadi tööriistakomplektiga saab ta ainult lõplikku arveteõiendamise edasi lükata.
Venemaa seisab silmitsi kahe tõsise sõjalise dilemmaga. Esiteks on tegemist tema enda suutmatusega edasi liikuda. Teatud tehnilises mõttes on hoog Venemaa poolel, kuna ta hõivab ruutkiomeetreid Ukraina territooriumi, kuid see hoog ei vii kuhugi. Venemaa on kuid püüdnud ja ebaõnnestunud vallutada Ukraina linna Pokrovskit. Selle ebaõnnestumisega on kaasnenud tohutud kaotused: hinnanguliselt 790 000 hukkunut või vigastatut alates sõja algusest (lisaks 48 000 teadmata kadunud inimest), sealhulgas üle 100 000 ohvri ainuüksi sel aastal.
2025. aasta lõpuks on Venemaal selle tempo juures üle miljoni ohvri ja tema strateegiline olukord ei ole parem kui 2022. aastal. Putinil pole lihtsat võimalust muuta trajektoori, mis (kui muutumatuna) tähendab patiseisu. Enamasti sõjapiirkonnad, Venemaa kontrolli all olevad territooriumid Ukrainas, ei paku Venemaale mingit olulist kasu.
Venemaa teine sõjaline dilemma on Ukraina. Kui Venemaa ei suutnud 2022. aastal anda nokauteerivat lööki ja Ukrainat keskelt lõhestada, oli Putinil valida vähendatud sõja ja tsiviilelanike vastase sõja vahel kogu Ukrainas. Ta valis sõja tsiviilelanike vastu – seda ei tohiks pidada taganemiseks ega ukrainlaste alistumisele sundimiseks. Ka see otsus andis tagasilöögi. Vene okupatsiooni jõhkrus koos lugematute rünnakutega tsiviilelanike ja tsiviiltaristu vastu veenis enamikku ukrainlasi, et nad peavad võitlema.
Ukraina on vaesem ja väiksem kui Venemaa, mis ei sobi ideaalselt kurnatussõjaks, ja lahinguväljal tegutseb Ukraina üksi. Need asjaolud on muidugi olulised, kuid mitte nii palju kui Ukraina moraal ja selle tohutu innovatsioonivõime (näiteks droonisõjas), mis muu hulgas sõltub ukrainlaste moraalist.
Venemaal on võimalusi pikas kurnatussõjas eelise saavutamiseks. See võiks hõlbustada USA lahkumist sõjast, millel oleks tõsine mõju ukrainlaste moraalile, piiraks Ukraina sõjaväe igapäevaseid võimeid ja saadaks ülemaailmselt tugeva signaali, et Ukraina ei suuda säilitada oma kõige olulisemat kahepoolset suhet.
Kui Ameerika Ühendriigid sellest loobuksid, võiks Venemaa proovida üksikuid Euroopa riike rünnata, surudes neid kas neutraalsuse või Venemaa aktiivse toetamise poole sõjas. Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vahele kiilu löödes saaks Venemaa teha enamat kui lihtsalt oma positsiooni Ukrainas parandada. See võiks liikuda lähemale oma unistusele Venemaa mõjusfäärist Euroopas ja täielikus segaduses olevast transatlantilisest liidust.
Kuid Venemaa on oma diplomaatiat Läänega valesti juhtinud. Ta raiskas võimalused, mida pakkus avalikult Venemaa-meelne Trumpi administratsioon veebruaris, märtsis ja aprillis, pommitades end mitmest relvarahust mööda. See on Trumpi Ukraina ja Euroopa poole lükanud ning Moskva pole leidnud võimalust Euroopat Ukrainast eraldada.
Saksamaa äsjavalitud kantsler Friedrich Merz, kellel on suurepärased suhted Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Poolaga, on kindlalt Ukraina-meelne ning ta on eraldanud Saksamaale umbes pool triljonit dollarit kaitsekulutusteks. Venemaa diplomaatia ei suuda luua sõbralikku ega neutraalset läänt, eelkõige Venemaa Ukrainas sõdimise viisi tõttu. Putin takistab ka Vene diplomaatidel uurimast kompromisse, mis võiksid päästa Venemaa sõjaaegsest õudusunenäost, mille ta on oma riigile loonud.
Putini kinnisidee Ukrainas mitte kaotada on kahjustanud Venemaa majandust. Sõjakulutuste kõrghetk on möödas ja majanduskasv on sõja alguse 5 protsendilt kahanenud nullini. Ülekuumenenud tööturul on inflatsioon umbes 10 protsenti. Trumpi vohavate kaubandussõdade ja Hiina majanduslanguse tõttu langevad energiahinnad võivad õõnestada Venemaa riigieelarvet, mis sõltub suuresti gaasi ja nafta müügist. Venelased, kes pole kaugeltki näljas, peavad endalt küsima oma valitsuse tarkuse kohta, kõrgemate hindade ja sünge majandusliku horisondi kohta ummikseisu, kahjuliku ja tarbetu sõja nimel.
Putin on palunud Venemaa rahval usaldada teda Ukraina sõjas. Paljud on seda teinud ja paljud usaldavadki. Need, kes Putinit ei usalda, võivad sattuda politseiriigi repressiivsete taktikate ohvriks, kuigi Venemaa ei ole totalitaarne. Selle ühiskondlik leping on omapärane segu sõjaks mobiliseerimisest (riigi osades) ja poliitikast eemaldumisest (kogu riigis) – suures osas apoliitiline ühiskond, mis väidetavalt peab püha sõda.
Tõeline poliitiline võim on koondunud Putini kätte. Kuid tema diktaatori eesõigus teeb temast ainuüksi juhi, mis on samavõrd haavatav kui tugevus – tugevus selles ulatuses, et ta suudab sõja võita ja haavatav selles ulatuses, et ta selle kaotab. Võib-olla sel põhjusel on Putin pärast aastaid kestnud vaikust sellel teemal hakanud rääkima järeltulijast. Nagu ta ise ehk teab, on ta oma poliitilise saatuse pannud rumalale sõjale ja ta ei võida.