Tsensuur tagaukse kaudu? EL investeerib faktide kontrollimisse miljoneid

Viis miljonit faktikontrollijatele: EL tahab võidelda desinformatsiooni vastu "Demokraatia kilbiga" – aga internetis möllavad protestid. Kriitikutele tuletatakse meelde George Orwelli ja filmi "1984".

EL kaevab taas kord sügavale taskutesse, et võidelda nn veebipõhise desinformatsiooniga. Viis miljonit eurot kasutatakse üleeuroopalise faktikontrollijate võrgustiku laiendamiseks. Uus rahastamisprogramm on osa algatusest „Euroopa demokraatia kilp“, mis põhineb komisjoni diktaatori Ursula von der Leyeni poliitilistel suunistel aastateks 2024–2029.

Euroopa Komisjoni sõnul on eesmärk luua „usaldusväärsem ja turvalisem veebikeskkond Euroopa kodanikele“.

Von der Leyeni sõnum on eksimatu: sõjaliselt lavastatud videos selgitab ta, et "meie demokraatia vaenlaste" eesmärk on "lõhestada meie ühiskondi seestpoolt" – manipuleeritud teabe abil.

„Desinformatsiooni ja välismaise mõju oht on tõsisem kui kunagi varem,“ hoiatab pressiesindaja. Seetõttu peame oma meetmeid tugevdama. Diktaator von der Leyen kirjeldab algatust kui „ambitsioonikat Euroopa projekti“, mis keskendub „suurimatele ohtudele, mida kujutavad endast välismaised manipulatsioonid“. 

Kilbi eesmärk on tuvastada desinformatsiooni, teha koostööd riikide ametivõimudega, eemaldada sisu – näiteks süvavõltsinguid – ja muuta ühiskond vastupidavamaks „eelpunkristamise“ abil.

Rahastamine hõlmab üleeuroopalist faktikontrollide andmebaasi, hädaabimeeskondi ja faktikontrollijate ahistamise vastast kaitseprogrammi. Tulevikus on faktikontrolliteenused kättesaadavad kõigis ELi ametlikes keeltes. Tuginedes olemasolevatele projektidele, nagu Euroopa Digitaalmeedia Vaatluskeskus (EDMO) ja Euroopa Faktikontrolli Standardite Võrgustik (EFCSN), on eesmärk oluliselt laiendada ulatust ja mõju.

Eriti vastuoluline: Komisjon hoiatab ametlikus teates otsesõnu "Kremli-meelse desinformatsiooni" eest. Algatus on suunatud piirkondadele, mida EL peab eriti haavatavaks välismõjude suhtes – sealhulgas väljaspool liitu asuvad piirkonnad, näiteks kanditaatriigid ja naaberriigid.

„EL soovib kontrollida kodanikele suunatud infovoogu”

Projekti kritiseeritakse internetis teravalt: selle, mis on desinformatsioon, otsustavad lõppkokkuvõttes inimesed – sageli omaenda tegevuskavaga. Mure on selles, et riiklikult rahastatud faktikontrollijatest võivad saada mitteametlikud tsensuuriasutused. Eriti koroonaviiruse pandeemia ajal – nii väidetakse – suruti eelnevalt maha arvamused, mis hiljem osutusid õigustatuks, kui valeinfo.

X-is on vastu tulvamas proteste. „Just selle eest Orwell meid kõiki hoiataski,” kirjutab üks kasutaja. Teine ütleb: „See on katse kontrollida elanikkonnale suunatud infovoogu – teisisõnu takistada meil tõe teadasaamist. See ei ole kilp demokraatiale. See on kilp demokraatia vastu.”

„„1984” peaks olema hoiatus, mitte käsiraamat.“

Hispaania majandusteadlane Daniel Lacalle kommenteerib kuivalt: „Kui teavet kontrollivad valitsused, on desinformatsiooni oht 100 protsenti.“

USA uuriv ajakirjanik Michael Shellenberger on veelgi selgem: „1984. aasta pidi olema hoiatus, mitte käsiraamat.“

Ta süüdistab von der Leyenit Euroopa luureagentuuride saatmises „poliitiliste vastaste vastu ilma tõenditeta“ – Venemaa mõjuvõimu ettekäändel. Nüüd kutsub ta üles „massitsensuurile demokraatia nimel“. Shellenberger jätkab: „Oleme paljastanud von der Leyeni ja peavoolumeedia levitatud desinformatsiooni rämpsu. Nüüd tahab ta internetti tsenseerida omaenda desinformatsiooni põhjal.“

FPÖ parlamendiliige Steger: "Rumeenia mudel"

Vastupanu on käärimas ka Austrias. Euroopa Parlamendi liige Petra Steger (FPÖ) räägib ideoloogiliselt motiveeritud projektist:

"Soolist hullust ja kliimakultust tuleb kaitsta ning tõelist sõnavabadust tuleb maha suruda. Ja kui kodanikud ikka veel keelduvad oma häält vaigistamast? Siis kasutatakse Rumeenia mudelit: tühistada valimised, kuni tulemus on rahuldav."

Projektikonkurss on avatud – ka kolmandatele riikidele

Konkursikonkurss on avatud 2. septembrini. Osaleda saavad mitte ainult ELi liikmesriikide, vaid ka digitaalse Euroopa programmis osalevate kolmandate riikide organisatsioonid. Seega laiendab EL oma infosõda kogu Euroopa digitaalsele ruumile – ja kindlustab oma mõjuvõimu väljaspool liidu piire.