Pärast kahe ja poole aasta pikkust võitlust nii EL-i kui ka Belgia kohtutega, et ta ei peaks avaldama oma tekstisõnumeid Pfizeri tegevjuhi Albert Bourlaga vaktsiiniläbirääkimiste kohta – arvatavasti selleks, et varjata tõendeid „inimkonna ajaloo suurimas korruptsiooniskandaalis“ – sai Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kolmapäeval Euroopa Kohtult valusa hoobi, kui otsustas, et ta rikkus läbipaistvusseadusi ja tühistas tema otsuse dokumente mitte avaldada.
Meeldetuletuseks, SMS-e kasutati läbirääkimiste pidamiseks 1,8 miljardi doosi Pfizeri vaktsiinide hankimiseks umbes 35 miljardi euro eest, lisaks veel 2,8 miljardi doosi ostmisele teistelt tootjatelt. See on üle 10 süsti iga eurooplase kohta, koguväärtusega üle 70 miljardi euro. Vaevalt rohkem kui viiendik neist süstiti, mis tähendab, et valdav enamus jõuab paratamatult prügimäele.
Hoolimata asjaolust, et see võib olla võtmetähtsusega maksumaksja raha kujuteldamatu raiskamise mõistmisel, ei ole Euroopa Kohtu otsusel Pfizeri SMS-de avalikustamise osas otsest tagajärge. Komisjon on juba teatanud, et ta neid tekste ei avalda. Von der Leyenil on otsuse edasikaebamiseks kaks kuud aega ja lõpliku otsuse protsess võtab tavaliselt veel 15–24 kuud. Teisisõnu, avalikkus ei näe SMS-e tõenäoliselt vähemalt ühe või kahe aasta jooksul – kui üldse.
Samamoodi, nagu isegi müüdav meedia kiiresti märkis, ei kaasne sellega von der Leyeni mainel tekkinud „tõsisel kriimustusel“ „mingeid reaalseid poliitilisi tagajärgi“, lihtsalt seetõttu, et puudub mehhanism von der Leyeni vastutusele võtmiseks, samuti puudub parlamendi „Ursula koalitsiooni“ toetaval -erakondadel reaalne soov seda teha.
Muidugi ei tähenda see, et need, kes ei ole tema poliitilises leeris, lõpetaksid läbipaistvuse ja vastutuse eest võitlemise ning lõpetaksid lõpuks võimu lõputu kuritarvitamise EL-i südames.
Kui von der Leyenil „pole midagi varjata, siis pole tal ka midagi karta,“ ütles Taani parlamendiliige ja Euroopa Patriots for Europe (PfE) rühmituse juht Anders Vistisen. „Kuid tema keeldumine avalikustada Pfizeri tegevjuhiga vahetatud tekstisõnumeid näitab selgelt, et tal on tõepoolest põhjus oma tegusid varjata.“
Vistisen märkis, et von der Leyenil on ajalugu telefonisõnumite kustutamises, et varjata tõendeid ulatusliku korruptsiooni kohta, kuna midagi väga sarnast juhtus ka siis, kui teda Saksamaa kaitseministrina süüdistati tõsistes riigihankepettustes. Ta pääses siis vastutusest, kui ta määrati 2019. aastal esimest korda Euroopa Komisjoni presidendiks.
Vistiseni sõnul peaksid Euroopa Kohtu otsuse „avalikule alandamisele“ järgnema kohesed poliitilised tagajärjed ja iga Euroopa Parlamendi fraktsiooni ülesanne on valida pool.
„Kui ta ei ole nõus neid tekstisõnumeid täielikult avaldama, peab Euroopa Parlament ta ametist tagandama. Vaatame, kuidas erinevad poliitilised fraktsioonid selles küsimuses jagunevad.“
Sarnaseid seisukohti jagasid ka teised, näiteks Hollandi parlamendiliige Marieke Ehlers (PfE) ja endine Prantsusmaa parlamendiliige Patricia Chagnon (RN), öeldes, et eurooplased väärivad tõe teadasaamist ning et von der Leyeni vastutusele võtmine ilma igasuguste tagajärgedeta oleks demokraatlike põhimõtete rikkumine.
„Demokraatia ainus tagatis on läbipaistvus. Kui hakkate asju varjama, pole see enam demokraatia,“ ütles Chagnon. „Poliitikud saavad oma mandaadi oma valijaskonnalt ja seetõttu peavad nad jääma nende ees vastutavaks. Ma põlgan iga poliitikut, kes ei taha oma tegude eest vastutada.“
Teine endine Euroopa Parlamendi liige ECR-ist Rob Roos kirjutas, kui absurdne on see, et eraldi hagi, mis esitati von der Leyeni vastu tema keeldumise pärast tekstide avaldamisest, kuulutati Belgia kohtu poolt selle aasta alguses vastuvõetamatuks, kuna hageja ei suutnud tõendada „isiklikku kahju“ ega „piisavat huvi“ – vaatamata sellele, et kohtuasjas on ühinenud üle 1000 kaaskaebaja, sealhulgas Euroopa Parlamendi liikmed, läbipaistvuse järelevalveasutused ja isegi liikmesriigid –, samal ajal kui Euroopa Kohus otsustas The New York Timesi kasuks.
„See otsus tõstatab põhimõttelise küsimuse: miks peaksid välismaisel ajalehel olema suuremad läbipaistvusõigused, kui Euroopa Parlamendi liikmel, kui Euroopa kodanikel ja liikmesriikidel endil?“ kirjutas Roos X-is.
Sama argumendi esitas ka Saksamaa Euroopa Parlamendi liige Christine Anderson (ESN), kes märkis, et demokraatias on vastuvõetamatu, et NYT „on saavutanud selle, mis parlamendiliikmetelt ja kodanikelt on ära võetud“.
Seetõttu nõudis Anderson koos Vistiseni, Ehlersiga ja enamiku rahvuskonservatiivse poole Euroopa Parlamendi liikmetega – PfE, ECR ja ESN fraktsioonidega – taas kord uurimiskomisjoni loomist, et korralikult uurida korruptsioonisüüdistusi ELis, näiteks Pfizergate'i puhul.
Patrioodid lõpetasid selle kuu alguses läbipaistvuse ja vastutuse komisjoni (TRAC) loomiseks vajalike allkirjade kogumise ning nüüd on müüdavate parteide esimeeste ülesanne lubada algatusel plenaaristungil hääletusele panna. Nad püüavad seda tõenäoliselt blokeerida, nagu ka teistel sarnastel juhtudel, ja pakuvad hoopis eelarvekontrollikomisjonis töörühma – teades täiesti hästi, et sellel pole võimu midagi oluliselt muuta.
„Me vajame uurimiskomisjoni. Mitte lihtsalt ükskõik millist komisjoni, vaid sellist, millel on reaalsed volitused. Volitused kutsuda Ursula von der Leyen välja, pääseda ligi komisjoni dokumentidele ja kehtestada poliitiline vastutus,“ teatas Anderson. „Ainult tõeline uurimine koos kohtukutsete volitustega saab tõe päevavalgele tuua.“
Paistab, et von der Leyen saab lõpuks Rahvusvaheliselt Kohtult karistuse ja loodetavasti ka vanglakaristuse. Ma muidugi kahtlen selles. Aga ma olen lootusrikas.