Pärast paavst Franciscuse surma 21. aprillil on Rooma taas katoliku kiriku keskus. Alates eilsest toimub Sixtuse kabelis konklaav, samal ajal kui 133 valijakardinali lõpetasid üleeile pärastlõunal üldkogunemised. Nendel eelkohtumistel hakkavad kuju võtma ideed, prioriteedid ja võimalikud nimed järgmise paavsti jaoks.
Suletud uste taga ja vaid mõne pausiga – näiteks eelmisel pühapäeval, kui kardinalid pidasid oma tiitlikirikutes missat – peetud istungid on olnud kardinalide omavaheliseks mõtiskluseks ja dialoogiks. „Kongregatsioon on meile võimalus üksteist tundma õppida ja kogemusi jagada. Olen uus ja ei tundnud paljusid oma kardinalidest vendi. Need on imelised päevad jagamiseks,“ selgitas Hispaania kardinal José Cobo.
Vaatamata kohtumiste vennalikule vaimule on pinged paratamatult pinnale kerkinud. Cobo enda sõnadega: „Kardinalide vahel on pingeid, aga need ei ole vastasseisud. Töötamine mitmekesisusega – noh, nagu igas perekonnas, on igal inimesel oma mõtteviis.“ Tegelikult tegi üks Vatikani pressibüroo ametlikest märkustest selle mure selgeks: „Väljendati tugevat muret kiriku enda sees valitsevate lõhede pärast.“
Ka kardinal Gérald C. Lacroix, Quebeci peapiiskop ja kardinalide nõukogu – üks paavst Franciscusele lähim nõunik – pikaajaline liige, käsitles Roomas valitsevat õhkkonda: „See ei ole võidujooks juhtimise pärast! Me kuulame ja küsime endalt, mida kirik vajab.“ Tema seisukoht võtab kokku paljude ligi 200 kõne tooni, mis tehti koguduse koosolekutel.
Kuid mitte ainult need näod pole olnud uued: arutelusid kiriku tuleviku üle on kujundanud kõrgete tegelaste panus, kellest paljud on üle 80 aasta vanad ja seetõttu hääleõiguseta. Nende seast paistis silma kardinal Fernando Vérgez, kes pakkus üksikasjaliku ülevaate Püha Tooli praegusest seisust, tuginedes oma kogemustele Vatikani linnavalitsuse eesotsas.
Kõige tähelepanuväärsem sekkumine tuli aga 93-aastaselt kardinal Joseph Zenilt. Hiina prelaat, Xi Jinpingi režiimi äge kriitik, reisis Rooma pärast kümnepäevase reisiloa saamist. Oma kõnes esitas Zen tungiva üleskutse: „Kirik on segaduse ja lõhestatuse otsustaval hetkel ning meie kardinalvendade õlgadel lasub eelseisval konklaavil tõsine vastutus: anda meile paavst, kes Püha Vaimu abiga saab meid taas harmoonia ja rahu poole juhtida.“
Zen väljendas ka oma kiindumust paavst Franciscuse vastu, hoiatades samal ajal kirikut ähvardavate ohtude eest: „Me ei tohi unustada, et niinimetatud „Kirikukogu vaim“ võttis suure osa narratiivist üle ja et „Saatana suits“, nagu ütles paavst Paulus VI, „tuli kirikusse pragudest sisse“ või nagu paavst Benedictus XVI seda kirjeldas, „Peetruse paat imab vett“.“ Tema sõnad pole meediale märkamata jäänud.
Mida ootab kardinalide kolleegium neil tormistel aegadel järgmiselt Pühalt Isalt? Vatikani pressiesindaja Matteo Bruni igapäevaste briifingu kohaselt valitseb üksmeel paavsti suhtes, kellel on nii inimlikud kui ka pastoraalsed omadused: „See on tulevase paavsti profiil: keegi, kes on kohal, lähedal, võimeline olema sillaks ja teejuhiks, aidates inimkonnal – mis on segaduses ja mida iseloomustab globaalne kriis – leida osalust.“
Seega on kiriku juhtimiseks olulised kaks omadust: sügav arusaam oma identiteedist ja tugev pastoraalne tundlikkus. Nagu ütleb Paapua Uus-Guinea Port Moresby peapiiskop kardinal John Ribat: „Isiklik pühadus on järgmise paavsti jaoks väga oluline.“ Seda tunnet jagavad paljud: kirik otsib sügava vaimse eluga meest, mitte pelgalt kiriklike struktuuride administraatorit.
Pole üllatav, et sellised teemad nagu kliimamuutused, sõda ja usu kaotus on nende istungjärkude ajal olnud kardinalide peamiste murede hulgas. Selles kontekstis on paavst Franciscust iseloomustanud lähedus inimestega omadus, mida paljud loodavad säilitada. Teine Vatikani märkus rõhutas seda: „Kardinalid väljendavad vajadust karjase järele, kes on lähedal inimeste konkreetsetele eludele.“
Rabati peapiiskop monsignor Cristóbal López kutsus samuti üles järjepidevusele: „Ma ei suuda end selles vastutuses ette kujutada, aga ma loodan, et see, kes valitakse, suudab kindlustada selle paavsti alustatud avaused ja tegevussuunad. Need on alles algusjärgus, aga peavad jätkama.“ Nagu paljud teisedki, välistas López end Peetruse toolilt, kuid usub, et kiriku tulevik kujuneb Franciscuse pontifikaadi endiselt heidetud varjus.
Franciscus seadis eesmärgiks jõuda „kõikide, kõigi, kõigini“ ja sama peab tegema ka tema järeltulija, kelle roll ulatub katoliku piiridest kaugemale. Ühel eelmise nädala koguduse koosolekul teatas Püha Tooli pressibüroo: „Kardinalid kinnitasid taas oma pühendumust ja vastutust toetada uut paavsti, kes on kutsutud olema tõeline karjane – teejuht, kes on võimeline ulatuma kaugemale ainult katoliku kiriku piiridest, edendades dialoogi ja luues suhteid teiste religioossete ja kultuuriliste sfääridega.“
Tõepoolest, üks tulevase paavsti toetusvorm on palve. Põhja-Ameerikast pärit kardinal Raymond Burke on korduvalt usklikke palvetama kutsunud: „Tänan kõiki neid, kes on noveenat palvetanud või kes hakkavad seda nüüd palvetama. Me võime usaldada, et Guadalupe Neitsi Maarja palub võimsalt hea ja püha pastori valimist universaalsele kirikule.“ Burke, kes on kardinalide kolledži konservatiivse tiiva juhtfiguur, on viimastel päevadel olnud eriti aktiivne sotsiaalmeedias.
Lisaks on lootuse juubeliaasta ja soov julge juhtimise järele pärast Franciscust tekitanud üldkogudes veel ühe korduva teema: igatsuse prohvetliku paavsti järele. Nagu ühes Vatikani pressiteates öeldi: „Juubelile ja soovile, et järgmisel paavstil oleks prohvetlik vaim – suuteline juhtima kirikut, mis ei sulguks endasse, vaid teaks, kuidas edasi minna ja tuua valgust meeleheitest mõjutatud maailma.“
Nende kohtumiste keskel – mis on toimunud alates 22. aprillist – on olnud ruumi ka alandlikkusele ja huumorile. Rootsi kardinal Anders Arborelius märkis irooniliselt: „Oleks tore, kui oleks Rootsi paavst, aga ma arvan, et see on üsna ebatõenäoline. Väga ebatõenäoline.“ Samal ajal lisas Hispaania José Cobo naeratades: „Loodame, et ta räägib hispaania keelt – me püüame järgmisest paavstist teha hispaania keelt kõneleva inimese.“
Kuigi ühtegi nime pole veel ilmunud ja spekulatsioonid erinevate kandidaatide ümber keerlevad jätkuvalt, viitavad kõik märgid sellele, et Franciscuse pärand heidab pika varju Peetruse uue mantlipärija valitud teele. Praegu on kardinalid Michelangelo freskode all ja Sixtuse kabeli pidulikus vaikuses luku taga. Kõik on hääletuseks valmis.