Ukraina vankumatud toetajad Euroopas kipuvad kogu süü edasimineku puudumises veeretama väheste rahumeelsete riikide, näiteks Slovakkia ja Ungari kaela, kuid nad ikka veel ainult räägivad ja ei tegutse, isegi kui neile antakse vabad käed oma tegevuskava elluviimiseks ilma ühehäälsuseta.
Pärast kahepäevast mitteametlikku kohtumist Varssavis sõidavad ELi välisministrid 9. mail edasi itta Lvivi, Lääne-Ukrainasse, et tähistada Teise maailmasõja lõpu 80. aastapäeva ja pidada läbirääkimisi oma Ukraina kolleegi Andriy Sybihaga.
Visiit on suuresti sümboolne ja mõeldud näitama ELi toetust Kiievile ajal, mil president Putin peab Moskvas oma võidupüha paraadi. Brüsseli esialgne plaan oli aga korraldada Ukraina pealinnas mitteametlik ELi tippkohtumine, kus osaleks võimalikult palju ELi juhte. See muudeti kiiresti ministrite kohtumiseks, mis toimuks palju kaugemal rindest, peale seda, kui mitu juhti, sealhulgas Saksamaa Friedrich Merz ja Prantsusmaa Emmanuel Macron, ütlesid, et nad ei mahuta seda oma ajakavasse.
Poleks liiga suur probleem, et suur osa Kiievi loodetud sümboolsest väärtusest on kadunud, kui ministrid tooksid lisaks toetusele ja julgustusele kaasa vähemalt midagi käegakatsutavat. Ka seda ei juhtu, mis paneb Kiievi ametnikud mõtlema, miks välisministrid üldse tulevad.
Nagu te ehk mäletate, alustas Euroopa Komisjon aastat ambitsioonika „Kallase plaani“ ettepanekuga – mis sai nime välisasjade juhi Kaja Kallase järgi –, mis oleks lisaks varasematele pikaajalistele kohustustele Ukrainale sel aastal 40 miljardi euro suuruse sõjalise abipaketi välja pakkunud.
Kõik tundusid olevat nõus, kuni selgus, et Ungari ja Slovakkia ei kavatse plaanile vetot panna seni, kuni nad ei pea selles osalema, mis viis selleni, et Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Portugal loobusid viimasel minutil oma ideed toetamast viidates „rahalistele põhjustele”.
Seejärel nihutas Kallas sihtmärke ja lubas selle asemel kaks miljonit suurekaliibrilist laskemoona väärtusega 5 miljardit eurot. Välisasjade juht teatas hiljuti, et EL-i riigid (ja Norra) on juba saavutanud kaks kolmandikku sellest eesmärgist – see tähendab, et isegi Kallase plaani kõige teostatavam osa pole õigeks ajaks valmis, et võidupühal Putinile selget sõnumit edastada.
Sõjalise toetuse asemel arutavad EL-i ministrid peamiselt eelseisvat 17. Venemaa-vastast sanktsioonide paketti – mis osutus samuti palju vähem ambitsioonikaks, kui Kiiev lootis, kusjuures sellised riigid nagu Belgia, Prantsusmaa ja Hispaania blokeerisid Venemaa veeldatud maagaasi (LNG) sanktioneerimise – ning kavandatavat spetsiaalse sõjakuritegude tribunali loomist Putini ja tema tippametnike kohtu alla andmiseks pärast sõda, sarnaselt Nürnbergi protsessidega 1945. aastal.
Eritribunali üksikasjad peaksid selguma selle nädala lõpus ja see võidakse ametlikult luua Euroopa Nõukogu hääletuse teel juba 14. mail. See peaks täiendama Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) tööd vähemalt kolmes kategoorias – sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja genotsiid –, millele võivad lisanduda ka „agressioonikuriteod“, näiteks sissetung ise ning Ukraina territooriumide okupeerimine ja annekteerimine.
Muidugi pole selle kohtu loomisel mingit tähendust, kui Ukraina ei võida sõda otsustavalt, mis ei tundu niipea tõenäoline, olenemata ELi poolikust toetusest või ilma. Seetõttu on Brüsseli rahvuskonservatiivid koos USA-ga nõudnud strateegia täielikku ümberpööramist ja hoopis rahu poole püüdlemist.
„ELi strateegia Ukrainas on olnud täielik läbikukkumine,“ ütles Flaami parlamendiliige Tom Vandendriessche kolmapäeval Strasbourgis. „Von der Leyen räägib diplomaatilisest isolatsioonist ja Venemaale kehtestatud sanktsioonidest, et teda põlvili suruda, Ukrainale relvade tarnimisest, mis võimaldaks neil Venemaad lüüa ja nii edasi. Kuid midagi sellest pole juhtunud.“
Me peame hoopis vaatama USA poole ja milliseid algatusi nad sõja lõpetamiseks ette võtavad ning me peame mõistma, et selle kohutava sõja arved saadetakse Euroopale üha suuremas proportsioonis. On nii lihtne öelda „ükskõik mis hinnaga“, aga mida saavutavad järgmised 350 miljardit eurot, mida eelmised pole saavutanud?
EList on tegelikult saanud omaenda strateegia vang. See lubab rahu ja julgeolekut, aga ei täida seda üldse... On absoluutselt hädavajalik, et me muudaksime oma strateegiat. Me peame investeerima igasse võimalikku diplomaatilisse algatusse, mis selle sõja lõpetab.