Euroopa Komisjon avalikustas vapustava 600 miljardi euro suuruse plaani, mille eesmärk on tsentraliseerida kontroll mandri energiavõrgu üle – projekt, mida turustatakse rohelise progressina, kuid kriitikud peavad järjekordseks võimu haaramiseks riikliku suveräänsuse arvelt.
Skaala on kolossaalne: me räägime enneolematust investeeringust, mille eesmärk on ühendada riiklikke võrke, uuendada infrastruktuuri ja tagada üleminek rohelisele majandusele järgmise kümnendi jooksul – see oli von der Leyeni komisjoni peamine eesmärk nii eelmisel kui ka praegusel ametiajal.
See eesmärk on ambitsioonikas. Komisjoni enda sõnul kasutatakse seda investeeringut piiriüleste ühenduste tugevdamiseks, ülekande- ja salvestusvõimsuse laiendamiseks ning taastuvenergia ulatusliku integreerimise hõlbustamiseks, kuna see on ebausaldusväärne ja raskesti salvestatav. Kava, mille Brüssel väidab esitatavat hiljemalt 2026. aastaks, eesmärk on luua sügavalt integreeritud „võrgustatud elektrivõrk“, mis võimaldaks ühtset energiaturgu, viies energiajärelevalve lõppkokkuvõttes ELi kontrolli alla.
Brüsseli põhjendus: roheline üleminek ja energiajulgeolek
Ametlik seletus tugineb kahele peamisele argumendile: ühelt poolt vajadusele edendada majanduse dekarboniseerimist, et täita Euroopa kliimakohustusi; teiselt poolt energiajulgeoleku tugevdamise kiireloomulisusele pärast Ukraina sõja ja sellele järgnenud traditsiooniliste fossiilkütuste tarnijatega ühenduse katkestamise põhjustatud kriisi.
Euroopa Komisjon ja selle parlamendipartnerid Euroopa Rahvaparteist (EPP) propageerivad ideed, et „roheline olemine on patriootlik olemine”, (sic! saab veel kommunistlikum loosung olla) et võidelda konservatiivse kriitikaga konkurentsivõime puudumise kohta, mis tuleneb ettevõtete ja kodanike piiratud energia kättesaadavusest. Kriitikute sõnul on see aga vaid loosungite levitamine.
Brüssel kaitseb end, kinnitades, et kuigi investeering on suur, tasub see keskpikas perspektiivis ära. ENTSO-e (Euroopa elektrivõrguettevõtjate ühendus) andmetel võiks piiriüleste infrastruktuuride nõuetekohase arendamise korral saavutada üle 38 miljardi euro suuruse aastase kokkuhoiu. Seda koos lubadusega vähendada sõltuvust välistest tarnetest ja parandada süsteemi vastupidavust esitletakse vältimatu sammuna uute energiahaavatuse episoodide vältimiseks.
See on narratiiv. Tegelikkus on palju vähem rahustav. Taastuvenergia tehnoloogiat ei saa tõhusalt salvestada ja sõltuvus selle tarnetest põhjustab tõsist peavalu.
Seetõttu tekivad õigustatud kahtlused. Hiljutine energiakriis Hispaanias, mida iseloomustas elektrikatkestus, mis halvas riigi mitmeks tunniks osaliselt, on olnud katalüsaatoriks ELi integratsiooni pooldava energiaretoorika kiirendamisel. Nii Euroopa Parlamendi liikmed kui ka tehnilised ametnikud on juhtinud tähelepanu sellele, et suurem ühendus Prantsusmaaga oleks leevendanud kokkuvarisemise mõjusid, tugevdades sõnumit, et „lahendus” peitub suurema pädevuse andmises Brüsselile.
On rabav, et see episood, mida juba kasutatakse Euroopa energiaprojekti kiireloomulisuse õigustamiseks, langeb kokku poliitilise ajajoonega. Komisjon on kuude kaupa hoiatanud Ibeeria võrgu „ebapiisavuse” ja ühenduste tugevdamise vajaduse eest. Küsimus on vältimatu: kas see on tõeline tehniline viga või lihtsalt järjekordne väljamõeldud õigustus Brüsseli föderaliseerimiskava edendamiseks?
Energiaalane diskursus pole pelgalt tehniline – see on sügavalt poliitiline. Komisjoni nõutud „tõelise energialiidu” loomine on üks võtmeelemente üha tsentraliseerituma Euroopa Liidu tugevdamiseks, mis austab üha vähem oma liikmesriikide autonoomiat.
Elekter ei ole ainult infrastruktuur – see on mõjuvõim. Selle juhtimise allutamine Brüsselile on järjekordne sammas Euroopa superriigi loomisel, mille paljud kodanikud tagasi lükkavad, olles sügavalt mures oma rahvusliku identiteedi ja demokraatliku kontrolli kaotamise pärast elutähtsate sektorite üle.