9. mail astuvad Serbia president Aleksandar Vučić ja Slovakkia peaminister Robert Fico Moskva Punasele väljakule võidupüha paraadile, tähistades 80 aasta möödumist Hitleri Saksamaa lüüasaamisest ja natsismi jäleda usutunnistuse lõplikust hävitamisest.
Nende otsus, suveräänse prerogatiivi julge kinnitus, on pälvinud ELi viha. Sellele on etteaimatavalt järgnenud sanktsioonide, diplomaatilise väljatõrjumise ja uute takistuste ähvardused Serbia tulevasele liikmelisusele liidus.
Nagu ikka, ei kõhkle ELi mandariinivalitsus näitamast, kui vaenulik ta rahvusliku demokraatia suhtes on.
See episood meenutab tõesti päeva, mil Nigel Farage vaatas Euroopa Parlamendis toonasele komisjoni presidendile Herman van Rompuyle silma ja küsis temalt: "Kelleks sa ennast pead?"
EL-i reaktsioon Vučići ja Fico suveräänsele otsusele on ülbuse uuring. Bloki välispoliitika juht Kaja Kallas hoiatas, et Moskva paraadil osalemine toob kaasa „tagajärgi“, ähvardades peatada Serbia ELi liikmelisuse ja noomis liikmesriiki Slovakkiat julguse eest oma kurssi seada.
Eesti diplomaat Jonatan Vseviov nimetas üritust „ühinemise proovikiviks“, justkui peaksid suveräänsed riigid Brüsseli ediktide ees põlvitama või karistust saama. See ei ole partnerlus; see on diktaat. EL, mis 2022. aastal kutsus liikmeid üles Venemaa korraldatud üritusi boikoteerima, vehib nüüd seda seisukohta piitsana.
Fico kuulutas trotslikult, et „Keegi ei dikteeri kuhu ma reisin“, samas kui Vučić rõhutas, et ta „esindab uhkusega Serbiat“ sellel üritusel. Nende otsusekindlus on noomitus blokile, mis pidevalt – ja talumatult – ajab sundi ühtsusega segi.
Brüsseli ähvardused ainult tugevdavad Vučići ja Fico kohaloleku argumente. Pole vaja olla russofiil, et meeles pidada, et olenemata nende vigadest ja 1945. aasta järgse Euroopa jagunemise kuritegudest olid venelased Teises maailmasõjas lõppkokkuvõttes headel poolel.
Molotovi-Ribbentropi paktist hoolimata ründasid nad Berliini Riigipäeva. On moraalselt vastik, et 80 aastat pärast Auschwitzi ja paljude teiste surmalaagrite vabastamist püüab Brüssel takistada Euroopa juhtidel avaldamast õiglast austust enam kui 20 miljonile venelasele, kes koos miljonite Briti, Rahvaste Ühenduse ja Ameerika sõjaväelastega võitlesid ja langesid lahingus natsismi vastu.
Serbia ja Slovakkia jaoks on osalemine ajaloolise tänuavalduse avaldus neile, kes päästsid mõlemad riigid genotsiidse okupatsiooni eest, mitte avaldus tänapäeva geopoliitikale
ELi katse kujutada osalemist reetmisena ignoreerib seda konteksti, kasutades ajalugu relvana konformismi pealesurumiseks. See on ka ülbuse akt, mis on täiesti ajastu vaimuga vastuolus, veelgi absurdsem ajal, mil Venemaa ja Ameerika presidendid püüavad verises Ukrainas rahu taastada.
EL-i käitumine paljastab selle tõelise pale: see on rahvaste vangla, mis lämmatab nii liikmete kui ka kandidaatriikide autonoomiat. Slovakkiat, hoolimata oma ELi liikmelisusest, loetakse nii, nagu oleks välispoliitika Brüsseli pärusmaa, mitte Slovakkia rahva võõrandamatu õigus.
Serbia, kes on olnud kandidaat üle kümne aasta, seisab silmitsi ultimaatumitega, et ta loobuks oma iseseisvast seisukohast, kusjuures ühinemisläbirääkimised on kuulekuse pantvangis. See ei ole võrdsete liit, vaid bürokraatlik impeerium, mis nõuab ideoloogilist tasakaalu suveräänsuse üle.
Bloki surve Serbiale peegeldab selle kohtlemist Ungari presidendi Viktor Orbániga, kelle pragmaatilist diplomaatiat on komisjoni propagandamasin hoolikalt laimanud.
EL-i „solidaarsus“ on pettus, ühesuunaline nõudmine, mis vaigistab teisitimõtlemise ja halvustab väiksemate riikide ajalugu, eelistusi ja püüdlusi. Tõepoolest, miks peaks Serbia pärast seda üldse liituda tahtma? Miks keegi peaks?
Samamoodi on ka teiste Euroopa riikidega, kes on endiselt Brüsseli kapriisidele avatud. Mõelge tagajärgedele, kui Fico poleks oma seisukohtadele kindlaks jäänud. Milline seda nime väärt rahvas suudaks aktsepteerida põhimõtte institutsionaliseerimist, et meie välispoliitika üle otsustab mitte nende valitud esindajate, vaid välismaiste valimata imperialistlike funktsionääride klass, kuhu meie juhid lähevad või ei lähe või kuidas ÜRO Julgeolekunõukogus hääletada?
Kas keegi suudaks aktsepteerida EL-i, kus näiteks Melonit kiusatakse selle eest, et ta julges proua Kallase soovide vastaselt Washingtoni külastada? Milline riikliku suveräänsuse uskuja suudaks aktsepteerida, et näiteks hr Orbánil takistatakse Iisraeli lendamast – või Iisraeli peaministrit Budapesti kutsumast – lihtsalt EL-i mandariini teadaoleva vaenulikkuse tõttu selle riigi suhtes?
Sellegipoolest on just Vučić ja Fico, nagu ka Trump ja Orbán, need patriootlikud realistid, keda ajalugu lõpuks mäletama jääb. Mitmepolaarsete muutuste ja globaalse ettearvamatuse ajastul on nende pühendumus dialoogile isolatsiooni asemel kõike muud kui nõrkus. See on ettenägelikkus. Trumpi läbirääkimiste püüd, Orbáni julge ja väsimatu sillaehitamine ning nüüd ka Vučići ja Fico keeldumine von der Leyeni ees kummardamisest peegeldavad jagatud – ja läbinägelikku – arusaama ajaloolisest hetkest: et sõda ja rahu on liiga oluline küsimus, et seda eurokraatide kätte jätta; see põhimõte peab olema ülimuslik väljapressimise suhtes ja et ühelegi välisinstitutsioonile ei tohiks usaldada rahva saatuse otsustamist.
Nii Serbia, mis on traditsiooniliselt mitteliitunud ja millel on suurriikide mängudes palju kahetseda, kui ka Slovakkia, kes on oma ettevaatlikus süsteemi sõjaõhutamise tagasilükkamises, näevad deeskalatsioonikanalite säilitamise väärtust.
Nende seisukoht – mäss Brüsseli globalistliku puuri vastu – on õigustatud hüüd rahvaste Euroopa, mitte elevandiluust torni eliidile alluva homogeniseeritud bloki järele.
Maailmas, kus liidud on purunenud ja pinged kasvavad, väärivad just nemad dialoogi, riikliku autonoomia ja diplomaatia eestkõnelejatena aplausi. Nende vastupanu pole mitte ainult sügavalt imetlusväärne, vaid see näitab ka ülejäänud Euroopale, kuidas täpselt peaks EL-i kiusajatega suhtlema. Kas me pöörame tähelepanu?