24. aprillil 2025 lõpetas Euroopa kodanikualgatus allkirjade kogumise. See Euroopa naiste rühmitus nimega „Minu hääl, minu valik“ palub ELi institutsioonidel rahastada „abortiturismi“, mis võimaldaks naistel teha aborte riikides, mis on abordi tegemisel leebemad kui nende oma kodumaa.
Ehk Euroopa institutsioone kasutatakse riiklikust õigusest möödahiilimiseks. Euroopa Liit põhineb aluslepingutel, mis sätestavad, et teatud valdkonnad jäävad liikmesriikide ainupädevusse, kuna EL on endiselt suveräänsete riikide organisatsioon.
Meie isiklikud vabadused kodanikena moodustavad kokkuvõttes meie riikide vabaduse vastu võtta seadusi, mida nad õigeks peavad. Ja Euroopa asutajad olid hoolikad eristama seda, mis kuulub liidu pädevusse, ja seda, mis jääb iga riigi suveräänsuse alla.
Tervis on just nimelt liikmesriikide asi: liit on alati olnud innukas austama terviseküsimustega seotud sügavalt tundlikku eetilist mõõdet. Selliste delikaatsete küsimuste salakaval delegeerimine ELi institutsioonidele tähendaks võimu kuritarvitamise võimaluse jätmist: peaksime olema valvsad haldusmasinate suhtes, mis röövivad meilt mõtlemis- ja tegutsemisvabaduse!
„Minu hääl, minu valik“ algatuse puhul ei saanud komisjon sellele taotlusele vastata ilma ELi kodanike vabadusi tõsiselt rikkumata. Juba praegu on komisjon subsidiaarsuse põhimõtet rikkunud, registreerides algatuse, mis julgustab teda „tegema kõik endast oleneva“, et oma pädevust ületada.
Euroopa õiguse aluspõhimõtetega ei saa mängida ilma kaugeleulatuvate tagajärgedega pretsedendi loomiseta. Kuid ebalojaalsus seisneb eelkõige komisjonile pakutud salaplaanis: luua mehhanism, mis võimaldab kodanikel oma siseriiklikest õigusaktidest mööda hiilida, hankides teisest riigist seda, mis on nende enda riigis ebaseaduslik, ja toetada rahaliselt seda „solidaarsuspüüdlust“.
Kavalus on nutikas ja oskuslikult esitatud: ilma konkreetse rahastamismehhanismi ettepanekuta on komisjon suutnud selle algatuse registreerida ilma seda ebaseaduslikkuse tõttu tagasi lükkamata.
„Meie algatuse eesmärk ei ole liikmesriikide seaduste ja määruste ühtlustamine ega sekkumine, vaid see kuulub pigem ELi pädevusse, kui toetamisena,“ lisavad algatuse allkirjastajad.
Toetada mida ja keda? Euroopa kodanikke, kes soovivad oma vastavate riiklike esinduste poolt seaduslikult kehtestatud seadustest kõrvale kalduda? Kuidas saaks see olla midagi muud kui sekkumine liikmesriikide õigusaktidesse? Euroopa Liidu jaoks oleks vastuvõetamatu sel viisil riikide poliitilistest valikutest mööda hiilida, neid õõnestada ja takistada.
Komisjon ei saa otse vastuollu minna iga liikmesriigi õiguspäraste valikutega sündimata inimelu kaitsmise äärmiselt tundlikus valdkonnas.
Kuigi abort kuulub liikmesriikide ainupädevusse, kuulub iga inimese väärikuse, õiguse elule ja isikupuutumatuse õiguslik kaitse alates viljastumisest ELi pädevusse. Oma pädevuse järjepidevaks teostamiseks peaks EL lõpetama Euroopa rahastamise tegevustele, mis hõlmavad inimembrüote hävitamist, eelkõige teadusuuringute, arenguabi ja rahvatervise valdkonnas.
See oli 1,9 miljoni Euroopa kodaniku nõudmine, keda ühendas 2014. aastal kodanikualgatus „Üks meist“. See algatus on endiselt võrratu, eelarvega viis korda väiksem kui algatusel „Minu hääl, minu valik“. Komisjon ei võtnud kasutusele järelmeetmeid... Ajal, mil talle esitatakse diametraalselt vastupidine ja ilmselgelt ebaseaduslik algatus, oleks hea mõte, kui ta mäletaks seda palvet – ja valikuid, mida kõik Euroopa kodanikud on oma pädevuse määratlemisel teinud.
Meie elu ja vabaduse petitsioonile on alla kirjutanud üle 50 juhtiva isiku, sealhulgas algatuse „Üks meist“ liikmeteks olevate vabaühenduste esimehed üle kogu Euroopa, poliitikud ja arstid, kes töötavad iga päev rasedus- ja sünnitusraskustega naiste toetamise nimel, ning on vastu algatusele, mis on diametraalselt vastupidine ELi aluslepingutele.