Ometi on meediapilt oluliste küsimustega seonduvalt täiesti ühetaoline, ilma elementaarse mitmekesisuseta, ehk ajakirjandus ei teosta oma kriitilise järelevalve rolli.
Üks näide: välisluureameti endine juht Rainer Saks kommenteerib "sõltumatu eksperdina" Ukraina sõjaga seonduvat ja laiemat välispoliitiliste teemade paletti pea igapäevaselt nii ERR-is, Postimehes kui ka Delfis. Ehk selline väljaanneteülene ühisekspert. Aga mis teeb temast üldse neis küsimustes eksperdi – ja mis veel sõltumatu eksperdi? Neid küsimusi ei küsita. Kordagi. Arusaadavalt ei küsita, sest ilmselgelt ju ei olegi tegu sõltumatu eksperdiga, vaid riikliku propagandasüsteemi instrumendiga, millele on avatud sama süsteemi osana (ruuporina) kogu peavoolumeedia. Välispoliitika käsitlus peavoolumeedias on masendavalt ühekülgne ja hoidub elementaarsetegi kriitiliste küsimuste esitamisest.
Teine näide: kui valitsus surus hiljuti Riigikogust läbi kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse, mille põhimõttelist põhiseadusevastasust on nüüdseks tunnistanud ka Vabariigi President, siis ei olnud ühelgi pevoolumeedia väljaandel kogu selles protsessis mitte midagi kriitilist öelda. Ehk mitte üks väljaanne ei astunud põhiseaduse kaitseks välja, vaid põhiseadusest ülesõitmist toetati nagu üks mees. Miks? Sest selline oli riiklikul tasemel otsustatud agenda. Kus oli ajakirjandus ühiskonna valvekoerana, neljanda võimuna? Seda polnudki.
Kolmas näide: kui valitsus rammis Riigikogust läbi abieluväärastamise seaduse, ei olnud Eestis ainsatki peavoolu väljaannet, mis näidanuks üles ideoloogilist erimeelsust. Kõik seisid elluviidava agenda taga. Sama võib öleda koroonapiirangute, sh süstimissunni elluviimise kohta. Seal, kus ajakirjandus pidanuks teostama kultuuri alusväärtuste ning kodanikuvabaduste kaitsja ülesannet, anti end hoopis avaliku võimu teenistusse ja hurjutati neid, kes võimupositsioonilt läbi surutud programmile vastu seisid. Samal ajal võeti ja võetakse endiselt valitsuselt vastu palju raha.
Sarnaseid näiteid võiks tuua palju (nt universaalne toetus üdini ebausaldusväärsele e-hääletamise süsteemile, nn rohepöördele, laste sünnieelse tapmise riiklikule rahastamisele jne). Kokkuvõttes näitab see, et indeks, millest lähtuvalt peaks Eestis valitsema suur pressivabadus, on koostatud tõsiselt vildakalt, mistõttu on ka selle kaudu loodud kuvand vildakas. Kui reaalset mitmekesisust, arvamuste ja vaadete paljusust ei ole, siis ei ole mõtet ka pressivabadusest rääkida. Või kui on, siis mingis väga piiratud tähenduses. Ehk mingit pidi vabadus võib ju olla, aga seda ei kasutata ja seetõttu see ka ei realiseeru.
- Varro Vooglaid