Jumalad ei sure. Nad unustatakse, maetakse harjumuste ja ajaloo kihtide alla, kuid ometi jäävad nad vaikides püsima. Nad taanduvad varju ja ootavad.

Julius Evola essee, mis avaldati algselt nimega La svastica: L’asse e la fiamma (Svastika: Telg ja leek) Augusteas 1942. aasta juunis, kuulub tema kõige sügavamate sümboolsete kirjelduste hulka.