Keegi ei kahelnud Nawrocki võidus. Isegi Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni vaatlejad ütlesid, et valimised olid konkurentsivõimelised ja hästi korraldatud.
Nawrocki võitis, Trzaskowski kaotas. Kuid Tusk üritab nüüd Nawrocki ametisseastumist takistada. Ta ei anna alla. Tusk süüdistab Nawrockit valimispettuses – tõendeid pole, ainult süüdistused. Võitlus läheb räpaseks.
Isegi valimiste ajal üritas Tusk Nawrockit maha teha, minnes isegi laimu ja meediamanipulatsioonini. Võib-olla aimates, et vasakliberaalne kandidaat kaotab niikuinii, üritas Tuski valitsev koalitsioon valimisjärgset õigusprotsessi eelnevalt manipuleerida. Nad üritasid läbi suruda ad hoc seadusandliku muudatuse, et muuta Ülemkohtu koosseisu, mis iseenesest kõlab šokeerivalt. Eesmärk oli anda valimisvaidluste lahendamine üle Tuski režiimile lojaalsetele kohtunikele – kohtunikele, kes määrati ametisse kommunismi ajastul ja kes on tuntud kommunismivastaste dissidentide vastaste otsuste poolest.
Teisisõnu, Tusk seadis oma poliitilised väed korda juhuks, kui tema kandidaat valimised kaotab. Ja ta ka tegi seda.
Lisaks sellele paljastas uuriv ajakirjandus häirivaid seoseid välismaiste tegelaste ja vasakliberaalse kandidaadi kampaania vahel kampaania ajal, mis viitas ebaseaduslikule välismaisele rahastamisele, mis oli maskeeritud kodanikuteadlikkuse kampaaniateks. Seotud üksuste hulgas olid organisatsioonid, mis olid seotud George Sorose võrgustikuga ja endise USA presidendi Barack Obama tütarettevõtted.
Miks riskib Tusk sellise räpase võitlusega? Poola presidendil on palju enamat kui lihtsalt tseremoniaalsed kohustused. Poolas on presidendil vetoõigus, mille saab tühistada ainult parlamendi kolmeviiendikulise häälteenamusega – künnisega, mida Tuski koalitsioon ei ületa. Valitsev blokk lootis, et kuulekas vasakliberaalne president legitimeerib tagasiulatuvalt Tuski valitsuse ebaseaduslikud teod eelmisel aastal – näiteks avalik-õigusliku meedia ja kohtusüsteemi ebaseadusliku ülevõtmise – ja avab ukse Poola riigi täielikuks ideoloogiliseks ümberkorraldamiseks vasakliberaalsel joonel. Nawrocki võit on need plaanid pea peale pööranud, muutes Tuski edasise valitsemise üha ebaefektiivsemaks.
Vastuseks püüab valitsev leer nüüd takistada Karol Nawrockil ametisse astumist. Nad käivitasid koordineeritud desinformatsioonikampaania, milles väidetakse valimispettust – iroonilisel kombel pani selle väidetavalt toime opositsioon poliitiliselt motiveeritud süüdistuse alusel –, mis põhineb manipuleeritud statistilisel analüüsil ja väiksematel, rutiinsetel loendamisvigadel. Need vead, mis esinevad kõigil demokraatlikel valimistel, esinesid vaid mõnes valimisjaoskonnas (enam kui 30 000-st) ja tõid kasu mõlemale kandidaadile.
Peaprokurör – tegutsedes õigusnorme rikkudes konfiskeeritud prokuratuuri kaudu – üritas isegi füüsiliselt sekkuda Ülemkohtu tegevusse. Käimasolevaid uurimisi ettekäändeks tuues püüdsid prokurörid dokumente konfiskeerida ja kohtu töö peatada. Seda peeti laialdaselt katseks takistada kohtul valimistulemuste õigeaegset kinnitamist ja seeläbi Nawrockil ametisse astumist. Selline manööver oleks olnud põhiseaduslik riigipööre. Usaldusväärsete teadete kohaselt keeldus peaprokuröri asetäitja korraldust täitmast.
Lisaks viitasid meedia teated, et äärmusvasakpoolsed militantsed rühmitused plaanisid massiprotestide ajal Ülemkohtu hoonesse tungida, et menetlust häirida. Plaan kukkus läbi, kui sündmuskohale saabus kümme korda rohkem konservatiivseid meeleavaldajaid, mis muutis riigi kontrolli all olevatel julgeolekuteenistustel võimatuks provokatsiooni ellu viia ilma ulatuslikku avalikku vastureaktsiooni esile kutsumata.
Kuna need pingutused nurjati, on valitsus hakanud ründama valimiste valideerimise eest vastutava Ülemkohtu koja legitiimsust. Nende argumendid koja väidetava põhiseadusevastase olemuse kohta on puhtalt retoorilised ja poliitiliselt motiveeritud.
Konstitutsioonitribunal kinnitas koja seaduslikkust aastaid tagasi ja ükski Euroopa kohus pole kunagi koja õiguslikku staatust kahtluse alla seadnud. Ega saakski: iga selline katse oleks ultra vires kahel peamisel põhjusel. Esiteks ei ole Euroopa Liidul pädevust hinnata liikmesriikide põhiseaduslikke organeid. Teiseks ei kuulu Ülemkohtu lahendatud valimisküsimused õigusemõistmise alla – ja ainult sellised küsimused ja ainult niivõrd, kuivõrd need kuuluvad Euroopa õiguse alla, kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu jurisdiktsiooni alla.
Poola põhiseaduse kohaselt astub president ametisse pärast ametivande andmist Rahvuskogu (mis koosneb nii Seimist, kui ka Senatist) ees, mille peab kokku kutsuma Seimi esimees. Järgmine samm hõlmab seega tõenäoliselt üha suuremat survet spiikrile – kes on valitseva koalitsiooni partei liige –, et ta ei kutsuks kokku Assambleed, ettekäändel, et seatakse kahtluse alla valimised kinnitanud Ülemkohtu koja seaduslikkus. Spiiker on aga teatanud, et ta kutsub Assamblee kokku, olles täiesti teadlik, et selle tegemata jätmine kujutab endast põhiseaduslikku rikkumist ja tõsist riigivastast süütegu.
2025. aasta juuli näitab, kui tugev käsi Tuskil endiselt on – ja kas tal õnnestub takistada Karol Nawrockil ametisse astumast. Ometi viitavad avalikkuse meeleolud, muutuv poliitiline dünaamika ja seadusetu režiimi lagunemine sellele, et Poola kaitseb oma kodanike demokraatlikku valikut ja alustab teed õigusriigi taastamise suunas.