Karol Nawrocki võit Poola presidendivalimistel on vaid järjekordne näide sellest, kui fenomenaalselt vale see diagnoos on.
Nawrocki, konservatiivne ajaloolane, keda toetasid nii opositsiooniline Seadus ja Õiglus (PiS) kui ka USA president Donald Trump, sai napilt 50,9% häältega šokeeriva võidu. See võit annab Nawrockile (ja mis kõige tähtsam, PiS-ile) võimaluse vetostada praeguse tsentristliku ja ELi-meelse valitsuse esitatud seadusandlust.
Eriti Euroopa kanakarja jaoks oli Nawrocki võit lihtsalt mõeldamatu. Tema kampaania keskendus Brüsseli rändepoliitika ja selle neto nulli tegevuskava ründamisele, samuti konservatiivsete katoliiklike väärtuste edendamisele ja ärkveloleku ideoloogia vastu võitlemisele.
Seevastu Nawrocki rivaal, praegune Varssavi linnapea Rafał Trzaskowski, pidi olema kindel kandidaat. Trzaskowski on liberaal, kes on pühendunud ELile ning keda toetavad Poola peaminister ja Euroopa Ülemkogu endine president Donald Tusk ning tema tsentristlik Kodanikuplatvormi koalitsioon.
Trzaskowski sai laialdast toetust ka müüdavas meedias nii kodu- kui ka välismaal. Teda toetas täielikult vasakpoolne Gazeta Wyborcza, üks Poola mõjukamaid ajalehti. Valimiseelses juhtkirjas jäi see kindlaks veendumusele, et Trzaskowski võit on kindel: „Pühapäeval ... otsustame – suure mobiliseerimise ja vastutustundega oma riigi ees – nii, et päästame Poola häbist ja riigi kaosest.“ Samal ajal viitas Ühendkuningriigi ajaleht Guardian väljaspool Poolat Nawrocki võidule kui „Poola koha ohustamisele Euroopa tipptabelis“ ja Washington Post nimetas ametisseastuvat presidenti Euroopa ühtsuse ähvardavaks ohuks. (sic!)
Isegi Trzaskowski ise oli presidendivalimiste võidus nii kindel, et kuulutas pühapäeva õhtul enneaegselt võidu välja. Pärast esimesi valimistulemusi, mis näitasid tema kaotust Nawrockile 50,3% ja 49,7% häältega, ütles Trzaskowski oma toetajatele, et me võitsime. „See on tõeliselt eriline hetk Poola ajaloos,“ ütles ta. „Olen veendunud, et see võimaldab meil edasi liikuda ja keskenduda tulevikule.“
Miks tuleb iga populistlik edu meie eliidile šokina? Jah, Poola valimistulemused olid küüsi närivalt napid. Kuid praeguseks ei saa midagi pidada võimatuks. Ikka ja jälle on meile öeldud, et populism on kas surnud või suremas, ainult et järjekordne populistlik liikumine tõestab ekspertidele vastupidist.
See on nii olnud kogu Euroopas. Alles eelmisel nädalal haaras Portugali ennetähtaegsetel üldvalimistel parempopulistlik Chega partei vasaktsentristliku Sotsialistliku Partei riigi domineeriva opositsioonipositsiooni. 2019. aastal oli Chegal Vabariigi Assamblees vaid üks koht. Nüüd on parteil 60 kohta ja nad võitsid 22,8% häältest. Kuigi nende rangema korrakaitse, väiksema migratsiooni ja euroskeptitsismi platvorm võib eurokraate hämmastada, meeldib see kindlasti Portugali valijatele.
Saksamaal oleks parempopulistlik Alternatiiv Saksamaale (AfD) samuti de facto opositsioon, kui Bundestagis poleks seda ümbritsenud niinimetatud tulemüür. Vaatamata sellele, et veebruarikuu valimistel saavutas AfD 20,8% häältega teise koha (ja mõned hiljutised valimisjärgsed küsitlused on partei isegi valitsevatest kristlikest demokraatidest ettepoole viinud), on AfD endiselt kliki poolt sisuliselt karantiinis. Riigi järjekordse katsena Saksamaa populistlikku mässu maha suruda liigitas Saksamaa siseluureagentuur AfD hiljuti „ekstremistlikuks“. Kuid isegi see ei näi olevat AfD avalikkuse toetust pidurdanud.
Ka Rumeenia koges oma populismi tõusu, enne kui Rumeenia riigi sekkumine selle nurjas. Eelmise aasta novembris šokeeris poliitiline autsaider ja ultranatsionalist Cǎlin Georgescu riigi domineerivaid tsentristlikke parteisid, asudes presidendivalimiste esimeses voorus 22,9% häältega juhtima. Georgescu on kindlasti kummaline tegelane – ta võtab jõulise seisukoha nii vaktsiinide, kui ka pudelivee vastu.
Kuid rumeenlastele ei antud isegi võimalust tema kohta oma arvamust kujundada. Vaid paar päeva enne kavandatud teist vooru tühistas Rumeenia konstitutsioonikohus valimised, viidates kahtlastele süüdistustele Venemaa sekkumise kohta Georgescu kampaaniasse. Kiire kordusvalimiste korraldamise asemel lükkasid võimud järgmise hääletuse kuue kuu võrra edasi, mida peetakse laialdaselt katseks koonduda vastuvõetava tsentristliku kandidaadi ümber. Kui valimised eelmisel kuul toimusid, kuulutas end võitjaks muidugi Euroopa Liitu toetav Nicuşor Dan.
Kuid populism leiab sageli tee, isegi Euroopa Parlamendis endas. Eelmise aasta juunis saavutasid parempoolsed, populistlikud ja euroskeptilised parteid Euroopa Parlamendi valimistel uued kõrgused.
Saksamaal tuli teisele kohale AfD, saades peaaegu 16% häältest. Itaalias haaras juhtpositsiooni Giorgia Meloni valitsev Itaalia Vennad 28%-ga. Isegi Belgias, ELi südames, juhtis küsitlustes parempoolne flaami-natsionalistlik partei Vlaams Belang 14%-ga. Prantsusmaal mitte ainult ei saavutanud Marine Le Pen 30% häältega esikohta, vaid sundis ka president Emmanuel Macroni parlamendi laiali saatma ja ennetähtaegsed seadusandliku kogu valimised korraldama.
Üle La Manche'i väina ja väljaspool ELi on populism kogumas valimisvõite ka Ühendkuningriigis. Eelmise aasta juuli üldvalimistel õnnestus Nigel Farage'i Reform UK-l võita oma esimesed neli kohta parlamendis ja 14,3% häältest. Hiljuti võitis Reform eelmisel kuul toimunud lisavalimistel Runcorni ja Helsby valimisringkonnas, mis oli varem leiboristide kindel koht. Samal ajal suutis Farage'i partei kohalike omavalitsuste valimistel haarata Suur-Lincolnshire'i linnapea koha ning saada rohkem hääli, kohti ja üldist kontrolli rohkemate omavalitsuste üle, kui ükski teine partei. Mõned viimased küsitlused asetavad Reformi nii konservatiividest, kui ka leiboristidest kindlalt ettepoole.
Populistide edu Poolas, Portugalis, Saksamaal ja mujal võis tulla üllatusena vaid meist kaugenenud eliidile.
Eurooplaste, kellel on õigustatud mured ELi avatud piiride, katastroofilise kliimaküsimuste rahapesu, sõnavabaduse mahasurumise ja bürokraatia lämmatamise pärast.
See põlgus valab ainult õli tulle. Nagu hiljutised valimised üle mandri selgelt näitavad on valijad tüdinud sellest, et nende üle irvitatakse turvaliste piiride, taskukohase energia ja oma riigiasjades sõnaõiguse soovi pärast.
Populism pole kaugeltki surnud. Mitmes mõttes on see alles algusjärgus. Mida kauem Euroopa eliit teeskleb vastupidist, seda valjemini see sõnum hääletuskastide juures kostub.
Müüdava meedia tänased pealkirjad saab mahutada kõik ühte lausesse:
Poola presidendi valimised võitis paremäärmuslik ultranatsionalist, poliitikas kogenematu 42 aastane Euroopa Liidu ja NATO vastane valge heteroseksuaalne mees.