Perspektiivi mõttes suri ainuüksi 2019. aastal nakkushaigustesse 7,7 miljonit inimest:
kopsupõletikku ja muudesse alumiste hingamisteede haigustesse 2,5 miljonit;
kõhulahtisusse 1,5 miljonit;
tuberkuloosi 1,1 miljonit;
HIV/AIDSi 800 000;
malaariasse 600 000;
ja muudesse nakkushaigustesse 1,2 miljonit.
Veel 40,7 miljonit surmajuhtumit põhjustasid mittenakkuslikud haigused. Kolm peamist surmapõhjust aastal enne koroonapandeemiat olid südamehaigused (18,5 miljonit), vähk (10 miljonit) ja kroonilised hingamisteede haigused (3,8 miljonit).
Nende ajalooliste andmete põhjal, milline protsent maailma tervishoiu kogueelarvest peaks olema suunatud pandeemiateks valmisolekule, ennetamisele ja reageerimisele? Kas suurem protsent tuleks kasuks maailma rahvastele või rahvusvahelisele tervishoiuorganisatsioonile, mis tegutseb maailma „pandeemiateks ennetamise, valmisoleku ja reageerimise suunava ja koordineeriva asutusena“?
Kas meil on tõesti vaja veelgi rohkem riiklikku ja rahvusvahelist bürokraatiat ja kohtumisi: riiklikke komiteesid rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (IHR) rakendamiseks (artikkel 54 bis), Maailma Terviseassamblee osalisriikide viieaastaseid konverentse (pandeemialepingu artikkel 19.2) ja kahe struktuuri vahelist koostööd?
Need on küsimused ja kaalutlused, mida tasub äsja vastuvõetud pandeemiakokkulepete arutamisel meeles pidada. Kas kolm aastat, mis on juba pühendatud pandeemiakokkulepete kohtumistele ja läbirääkimistele, ei tähenda aja, pingutuste ja ressursside kõrvalejuhtimist kiireloomulisematelt tervishoiuprioriteetidelt?
3. märtsil 2020 Genfis toimunud pressikonverentsil kõneledes ütles Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) peadirektor ja endine terrorist Tedros Adhanom Ghebreyesus, et Covidi suremus oli 3,4%, võrreldes hooajalise gripi alla 1%-ga. 7. aprillil 2025 toimunud sisekoosolekul kõneledes ütles ta: „Ametlikult tappis Covid 7 miljonit inimest, kuid meie hinnangul on tegelik ohvrite arv 20 miljonit.“
Need kaks avaldust, mis tehti viie aasta tagant pandeemia lõpplahendusena, kujutavad endast omakasupüüdlikku katastroofi ja hirmu õhutamist. Need toetavad püüdlusi eraldada veelgi rohkem volitusi ja ressursse tulevaste pandeemiate väljakuulutamiseks ainuisikuliselt peadirektori otsuse alusel.
Nagu Uus-Meremaa peadirektorit Jacinda Arderni, tuleb ka WHO-d austada kui kogu maailma ainsat pandeemiatõe allikat. WHA kohtus Genfis (19.–27. mail) ja võttis vastu uue lepingu, mis, kuigi algsest versioonist lahjendatud, premeerib WHO-d siiski Covidi ränga halva juhtimise eest, tugevdades ülemaailmse tervishoiukoostöö raamistikku oma egiidi all.
Kes arvas, et on hea mõte anda bürokraatiale ja selle juhile võim kuulutada välja pandeemiast tingitud hädaolukord, mis laiendab selle ulatust, volitusi, eelarvet ja personali ning nihutab otsustusõiguse riikide poolt valimata globalistliku bürokraadi kätte? Või võtta omaks ühe tervise lähenemisviis, kui empiiriline reaalsus on piirkondade lõikes teravalt erinev tervisealane haavatavus ja haiguskoormus?
Our World in Data avaldatud statistika kohaselt moodustasid madala sissetulekuga riikides enneaegse surma, haiguse või puude tõttu kaotatud eluaastatest 56% nakkushaiguste ja 35% mittenakkuslike haiguste tõttu. Kõrge sissetulekuga riikides olid need näitajad vastavalt 10% ja 81%. Selle teravalt eristunud tervisealase haavatavuse empiirilise reaalsuse paremaks tabamiseks vajame detsentraliseerimist, mitte suuremat tsentraliseerimist, kusjuures subsidiaarsuse põhimõte määrab võimu ja ressursside jaotuse eri tasanditel.
WHO tegevusetuse ja tegutsemise patud Covidi ajal
WHO põhikirja kohaselt on "tervis täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõrkuse puudumine". Pandeemiale reageerimisel tuleb leida kompromiss rahvatervise, individuaalse heaolu ja majandusliku stabiilsuse vahel. Terviseekspertide kohustus on keskenduda ainult esimesele. Valitsustel on kohustus tasakaalustada kõiki konkureerivaid nõudmisi ja ootusi ning intuitiivselt tajuda sotsiaalset tugipunkti: magusat punkti ohtliku rahulolu, paanika ja mõistlike ettevaatusabinõude ristumiskohas.
COVID-19 puhul on peaaegu kõik vead ja kahjud tingitud kahest äärmuslikust, kuid vastastikku vastuolulisest eeldusest, millest kumbagi pole kunagi tagasi keskmisele korrigeeritud. Esiteks eeldage pandeemia absoluutselt halvimat nakkavuse, nakatunute progresseerumise kiiruse ja ristnakatumise määra, suremuse ja ravivõimaluste puudumise osas. Teiseks, eeldage kõigi poliitiliste sekkumiste tõhususe kohta parimat võimalikku, olenemata olemasolevast teadusest ja andmetest (mitte GIGO arvutimodelleerimisest) ning vajadusest demograafiliste kohortide riskiprofiilide hoolika analüüsi ja sekkumiste kahju-kasu võrrandi järele.
WHO oleks pidanud viivitamatult sekkuma rahvusvahelise institutsionaalse tulemüürina selle vastu. Ta ei teinud seda. Selle asemel liitus selle tippjuhtkond riiklike tervishoiubürokraatidega, et väita, et nemad teavad kõige paremini ja tegid kokkumängu teisitimõtlejate mahasurumisel. Tagajärjed olid katastroofilised ja põhjustasid rahvatervisele püsivat kahju. Hiljutises Politico intervjuus loetleb USA riiklike tervishoiuinstituutide (NIH) uus direktor dr Jay Bhattacharya NIH-d ja WHO-d kahekordse institutsionaalse patoloogia juhtivate näidetena.
WHO vedas alt maailma rahvaid, saades paanikareaktsioonide eestkõnelejaks, selle asemel et hoida kinni olemasolevast teadusest, teadmistest ja kogemustest, nagu on kokku võetud nende enda 2019. aasta septembri aruandes. See osutus liiga kergeusklikuks varajaste Hiina andmete osas inimeselt inimesele leviku ohu, Wuhani labori päritolu puudumise, suremuse ja jõhkrate ohjeldamismeetmete tõhususe kohta. Esimene WHO paneel, mis uuris Covidi päritolu, oli täis võtmepaneeli liikmete huvide konflikte ja andis Hiinale vabad käed. Järeluurimine nurjus Hiina keeldumise tõttu koostööst, mille eest riiki pole vastutusele võetud.
Teiste WHO pattude hulka kuulusid Covidi suremuse liialdamine, esitades ülepaisutatud CFR-i; Covidi suremuse vanuselise riskiprofiili hägustamine; maskide kandmise kohustuse ja vaktsiinipasside ebateaduslikud soovitused; ning kaasosalus inimõiguste rikkumistes, mis pandi toime Covidi likvideerimise lolli kulla nimel.
Tegelemata jätmise pattude hulka kuulus drastiliste sekkumiste lühi- ja pikaajalise tervise-, vaimse tervise, haridusliku, majandusliku, sotsiaalse ja inimõigustealase kahju hoiatuste alavääristamine. Näiteks koolide sulgemine on loonud sadade miljonite pandeemiast laste põlvkonna.
Välditavad mitte-Covidiga seotud surmajuhtumid on eskaleerunud toidutootmise ja -jaotuse häirete tõttu kogu maailmas; katkestatud laste immuniseerimisprogrammide; edasilükatud ja tühistatud varajase avastamise programmide ja vähiravi; ning meeleheitesse surnud eakate inimeste seas, kes on ära lõigatud armastatud perekonna emotsionaalsest toest.
Inflatsioonispiraalid pole veel vaibunud valitsuse toetusskeemidest, mis kompenseerivad majandusseisakute tõttu saamata jäänud sissetulekuid. ABC teatas 16. mail, et usalduse dramaatiline vähenemine avalike tervishoiuasutuste vastu on langetanud Austraalia laste vaktsineerimise määrad murettekitavale tasemele.
WHO nõuanded koroonaviiruse ohjamise kohta tundusid samuti seadvat tööstusriikide suure haiguskoormuse esikohale arengumaade ees ja suurte ülemaailmsete ravimifirmade huvid patsientide ees. Ometi pole süüd tunnistatud, ulatusliku ja püsiva kahju pärast vabandusi palutud ning avaliku korra hullumeelsuse valla päästmise ja kiitmise eest vastutavaid isikuid vastutusele võetud.
USA lahkumine on äratuskõne
Enne kui anname WHO-le volitused veelgi suuremat kahju tekitada, peaksime kõigepealt uurima selle koroonaalaseid ebaõnnestumisi ja otsustama, kas ulatuslik reform suudab ületada kuhjunud omakasu või vajame uut rahvusvahelist tervishoiuorganisatsiooni. Iga organisatsioon, mis on tegutsenud 80 aastat, on kas oma põhimissiooni täitnud edukalt, sel juhul tuleks see likvideerida või on see läbi kukkunud, sel juhul tuleks see kaotada ja asendada uuega, mis sobib tänapäeva maailma otstarbekamalt.
WHO seisab silmitsi 2025. ja 2027. aasta vahelise 2,5 miljardi dollari suuruse puudujäägiga. President Donald Trumpi otsus USA välja viia ei paranda selle finantsolukorda. Selgitades põhjust, ütles tervishoiuminister Robert F. Kennedy Jr. 20. kuupäeval, et WHO on poliitiliste ja ettevõtete huvide poolt korrumpeerunud ning on bürokraatlikku paisumisse mattunud.
Pandeemialeping „ukustab kõik WHO pandeemiavastase võitluse talitlushäired. Ka teised riigid peaksid USA-ga ühinema, et suunata tähelepanu kroonilistele haigustele, mis haigestavad inimesi ja viivad tervishoiusüsteemid pankrotti. See teenib paremini inimeste vajadusi, selle asemel et aidata kaasa farmaatsiatööstuse eesmärgile maksimeerida kasumit.