EL on infosõda Moskvaga kaotamas, peamiselt seetõttu, et üha suurem osa Euroopa avalikkusest on hakanud aktsepteerima narratiivi, et NATO laienemine oli Ukraina sõja puhkemise võtmetegur, väidab King's College Londoni sõjauuringute professor David Betz.
„Kui eeldada, et infosõja eesmärk on eelkõige tugevdada omaenda elanikkonna ja liitlaste ühtsust ja toetust sõjale, samal ajal lõhestades ja nõrgestades samu tegureid vaenlase leeris, siis... jah, Euroopa on kaotamas,“ ütles Betz.
Betz väitis, et Venemaa avalikkuse toetus sõjale on endiselt tugev ja et Kremli võim on Venemaa poliitika standardite järgi kindel. Paljud venelased usuvad, et nad on Läänega kaudses sõjas, kus nad on autsaiderid – selline arusaam on tema sõnul propaganda seisukohast soodne, sest see tugevdab tunnet, et neil on õigus.
Seevastu lääne elanikkond on üha killustatum, kusjuures märkimisväärne osa neist aktsepteerib ideed, et NATO laienemine itta provotseeris konflikti. Betz lisas, et need sisemised lõhed eksisteerisid juba enne sissetungi ja nende taga on lahkarvamused, mis tekkisid terrorismivastase sõja ajal.
Ta kirjeldas Lääne alliansi kui avalikult lõhenuks.
Betzi sõnul illustreeris seda lõhestatuse tunnet ilmekalt Prantsusmaa presidendi Emmanuel Macroni, Ühendkuningriigi peaministri Keir Starmeri, Saksamaa kantsleri Friedrich Merzi ja Poola peaministri Donald Tuski kõrgetasemeline visiit Kiievi 10. mail. Euroopa juhid kohtusid Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga, et arutada Venemaaga kavandatavat relvarahu ja võimalikke laiendatud sanktsioone, kui Moskva selle tagasi lükkab – mida ta hiljem ka tegi.
Reisile järgnes laialt levinud sotsiaalmeedias toimunud vaidlus, mis puudutas president Macroni. Mõni päev varem viisid videomaterjalid alusetute spekulatsioonideni internetis väidetava narkootikumide tarvitamise kohta. 11. mail lükkas Prantsuse valitsus need väited kindlalt tagasi ja nimetas need vaenlaste võltsuudisteks.
See episood, mida küll alusetuks peeti, osutas infosõja laiemale dünaamikale – kus taju, narratiivi kontroll ja usaldusväärsus on sama vaidlustatud kui füüsiline territoorium. Sellises kontekstis saab isegi valeväiteid relvana kasutada avalikkuse usalduse õõnestamiseks ja poliitilise ühtekuuluvuse destabiliseerimiseks.
Betz viitas sellele episoodile, et kritiseerida seda, kuidas Euroopa juhte Kiievi visiidi ajal tajuti. „Olenemata sellest, kas Macron ja Starmer ning kes iganes see Saksamaa juht ka polnud, tarvitasid Kiievist koju sõites kokaiini või mitte, tegelikult näevad nad välja nagu kamp jõuetuid ja meeletult oma võimeid ülehindavaid mehi – ja see ongi nii,“ ütles ta.
Ta väitis, et hetkel, mil lääne juhid tundusid ebakindlad ja poliitiliselt pinges, oli kontrast Venemaa ja Hiina partnerlusega terav. Vaid päev varem oli Hiina president Xi Jinping Moskvas president Putini kõrval Teise maailmasõja lõpu mälestuseks seisnud.
„Sümboolika... oli väga kõnekas,“ ütles Betz. „Põhimõtteliselt näib sõja üks pool olevat väga ühtne ning praktiliselt ja sõjaliselt pädev, teine pool aga mitte.“
„Sümboolika... oli väga kõnekas,“ ütles Betz. „Põhimõtteliselt näib sõja üks pool olevat väga ühtne ning praktiliselt ja sõjaliselt pädev, samas kui teine pool seda ei ole.“
Betzile ei toonud see kontrast esile mitte ainult kommunikatsioonilünka, vaid ka sügavamat ajaloolist dissonantsi. Ta kirjeldas praegust Euroopa strateegilist väljavaadet kui seda, mida ta nimetas „üha hajutatumaks ja anakronistlikumaks ideoloogiaks“ – viidet veendumusele, et Euroopa suudab ohte heidutada või ohjeldada ilma põhjalikke ühiskondlikke muutusi läbimata.
„Et panna Euroopa rahvas sõtta minema,“ ütles ta, „peaksite majanduslikel põhjustel relvajõududesse astuma kõige andekamad inimesed.“ Kuid see, väitis ta, kurnaks riikide majandust ja tekitaks pikaajalist tasakaalustamatust.
Tema arvates nõuaks Euroopa strateegilise languse peatamine naasmist sellise sotsiaalse ühtekuuluvuse ja ohverduse juurde, mida nähti enne Esimest ja Teist maailmasõda – midagi, mida ta kirjeldas kui põlvkondade projekti.
„Sellel poleks mingit pistmist kaitseministeeriumiga,“ ütles Betz. „See oleks laiem ühiskondlik küsimus.“