1. Pea kõikjal üle Eesti on tuuleplaneeringutes toimunud planeerimisseaduse (PlanS) rikkumine. Inimesed on jäetud õigel ajal teavitamata, kohaliku eriplaneeringu (KOV EP) puhul on asukoha eelvaliku etapp üksnes silmamoondus ehk tegelikult ei püütagi leida sobivaimat asukohta erinevate asukohtade kaalumise teel ning puudutatud isikute arvamusi tegelikult ei arvestata. Probleeme on tunnistanud ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kes tuli hiljuti välja ettepanekuga KOV EP kui planeeringuliik üldse ära kaotada. See aga ei lahenda praegust olukorda.
2. Elanike diskrimineerimine: kuna Eestis ei ole sätestatud tuugeni miinimumkaugust elamust, kasutatakse kokkuleppelisi vahekauguseid 1000 m hajaasustuses, 2000 m tiheasustuses. Kuid valdav enamik elektritarbijaid elab tiheasustuses. Seega, võrdse kohtlemise tagamiseks tuleks tiheasustuses sama hüve ehk taastuvelektri nimel taluda samasuguseid häiringuid kui hajaasustuses.
3. Paljud kohalikud omavalitused ei arvesta elanike meelsusavalduse ehk allkirjade kogumise raames (mitte segi ajada seadusjärgse rahvaalgatusega) nende inimeste allkirju, kes jäävad küll plaanitava tuulepargi mõjualasse, kuid elavad naabervallas. Samamoodi eiratakse nende inimeste allkirju, kellel on tuulepargi mõjualas nn „teine kodu“ ehk elamu, kuid nende registrijärgne põhielukoht on mujal.
4. Metsamaa moodustab enam kui 75% plaanitavate tuuletööstuste pindalast, ulatudes mitmes vallas lausa üle 90%. Samuti kattuvad paljud tuulealad täielikult või osaliselt rohevõrgustiku tugialade ja rohekoridoridega. See aga ei ole kooskõlas taastuvenergia direktiiviga 2018/2001. Lisaks tuleb silmas pidada, et Eestis on metsaandmete süsteemse võltsimise tõttu (alates aastast 2010) tehtud 15 aastat üleraiet, mistõttu Eesti metsad seovad seni arvestatust palju vähem süsinikku. (https://arvamus.postimees.ee/8225191/ulle-harju-rahvale-miljonitrahvid-kaela-toovad-ametnikud-naudivad-karistamatust)
5. Riiklikult kaardistatud tuulealad, enamasti RMK metsakinnistud, mis 2024. aasta lõpus oksjonile pandi, on samuti vastuolus direktiivi 2018/2001 sätetega, mis kohustab esmajärjekorras kasutama tehislikke ja kahjustatud alasid ning vältima olulise keskkonnamõju tekitamist.
6. Euroopa Liidu toimimise lepingus (TFEU) on kirjas, et energeetika, sh taastuvenergia arendamise üks eesmärk on keskkonnaseisundi parendamine. Taastuvenergia direktiiv näeb ette kaitsealuste liikide SOODSA seisundi hoidmise või taastamise. Eestis neid kohustusi aga eiratakse ning meie energiamajanduse korralduse seadus sätestab vaid olemasoleva seisundi säilimise. Teisisõnu, kui mõned ohustatud liigid, nagu must-toonekurg või kassikakk, on Eestis hääbumise äärel, on meie seadusandja arvates kõik korras, kui neid liike nii öelda „haua äärel“ hoida.
7. Eestis ei saa elektrit oma tarbeks tootvad majapidamised elektrivõrku elektrit müüa, sest piirkonniti (nt Hiiumaal) pole piisavalt ülekandevõimsusi. Samas ehitab Eesti riik rahva raha eest uusi ülikalleid ülekandeliine, et suurtootjad saaksid oma tuulepargid võrku lülitada. See ei lähe kuidagi kokku taastuvenergia direktiivi mõttega. Pealegi loetakse direktiivis väiketootjaks nimivõimsus kuni 30 kW, Eesti elektrituruseadus aga näeb ette vaid 15 kW – jälle vastuolu direktiiviga.
Kohtumise lõpetuseks uurisid ametnikud, et mida nad saaksid meie heaks teha. Saatsime neile siis mõned küsimused:
a) Mida õiguskantsleri büroo soovitab ette võtta, et tuuleenergeetika arendamine Eestis toimuks kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu ja taastuvenergia direktiiviga, eeskätt pidades silmas looduskaitset ning tuuleparkide jaoks tegelikult sobivate alade valimist ja metsamaa vältimist?
b) Kuidas Eestis lahendada planeerimisseaduse rikkumise küsimused, pidades silmas KOV EP eelvalikuetapi näilisust?
c) Kuidas lahendada tuuleenergeetika arendamisel hajaasustuse elanike diskrimineerimine võrreldes tiheasustuse elanikega?
d) Kuidas saavutada olukord, et kohalikud omavalitsused võtaksid arvesse ka nende inimeste arvamust/allkirju, kes jäävad tuulepargi seadusjärgsesse mõjualasse, kuid elavad naabervallas? Samuti nende omi, kellel on tuulepargi mõjualas nn „teine kodu“ ehk elamu, kuid nende registrijärgne põhielukoht on mujal?