Seega pole üllatav, et kui me moodustame institutsioone, milles püüavad nende liikmed edendada institutsiooni olulisust, laiendada oma tööd ja tsentraliseerida otsuste tegemist oma eriti olulise rühma sees. Vähesed tahavad loobuda võimust ja ressurssidest, rääkimata iseenda ja oma kolleegide töö kaotamisest. See saatuslik viga nakatab kõiki bürokraatiaid, alates kohalikust kuni riikliku ja piirkondliku kuni rahvusvaheliseni.
Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) oma üle 9000 töötajaga on rahvusvaheline tervishoiubürokraatia, kelledest veerand asub Genfis, peaks kannatama samade probleemide all.
WHO oli algselt mõeldud peamiselt suutlikkuse ülekandmiseks kolonialismist väljuvatele raskustes olevatele riikidele ja nende suurema haiguskoormuse, kuid väiksema haldus- ja finantsvõimekuse lahendamiseks. See seadis prioriteediks sellised põhialused nagu sanitaaria, hea toitumine ja pädevad tervishoiuteenused, mis olid toonud jõukamate riikide inimestele pika eluea.
Nüüd on selle fookuses rohkem riiulite varustamine tööstuskaupadega. Selle eelarve, personal ja volitused laienevad vastavalt riigi tegelikele vajadustele ja nakkushaiguste suremuse vähenemisele.
Kuigi tervisealase ebavõrdsuse osas on endiselt suuri lünki, mida WHO COVID-19 poliitika hiljuti süvendas, on maailm hoopis teistsugune kui 1948. aastal, mil WHO loodi. Edusammude tunnustamise asemel öeldakse meile aga, et oleme lihtsalt pandeemiatevahelises perioodis ning WHO-le ja tema partneritele tuleks anda veelgi rohkem vastutust ja ressursse, et päästa meid järgmisest hüpoteetilisest puhangust (nagu „haigus X“).
WHO, mis üha enam sõltub riiklike ja erasektori huvide „kindlaksmääratud“ rahastamisest, mis on suuresti investeeritud kasumlikesse biotehnoloogilistesse lahendustesse, mitte hea tervise aluseks olevatesse liikumapanevatesse jõududesse, sarnaneb üha enam teiste avaliku ja erasektori partnerlustega, mis suunavad maksumaksja raha erasektori prioriteetidele.
Pandeemiad toimuvad, kuid tõestatud looduslikku pandeemiat, millel on suur mõju oodatavale elueale, pole toimunud pärast antibiootikumide-eelset Hispaania grippi üle saja aasta tagasi. Me kõik mõistame, et parem toitumine, kanalisatsioon, joogivesi, elutingimused, antibiootikumid ja kaasaegsed ravimid kaitsevad meid, kuid meile öeldakse, et peaksime järgmise puhangu ees üha rohkem kartma. Covid küll juhtus, kuid mõjutas ülekaalukalt eakaid Euroopas ja Ameerikas. Lisaks näib see, nagu USA valitsus nüüd selgelt välja ütleb, olevat peaaegu kindlasti laboriviga just selle pandeemiatööstuse poolt, mis WHO uut lähenemisviisi propageerib.
Rahvusvaheline koostöö tervishoiu valdkonnas on endiselt populaarne, nagu see peakski olema tugevalt omavahel seotud maailmas. Samuti on mõistlik valmistuda rasketeks haruldasteks sündmusteks – enamik meist ostab kindlustuse. Kuid me ei liialda üleujutusriskiga, et laiendada üleujutuskindlustuse valdkonda, sest kõik, mida me kulutame, on raha, mis võetakse meie muudest vajadustest.
Rahvatervis pole erand. Kui me praegu kavandaksime uut WHO-d, ei põhineks ükski mõistlik mudel oma rahastamises ja juhtimises peamiselt nende huvidel ja nõuannetel, kes haigustest kasu lõikavad. Pigem põhineksid need suurte surmavate haiguste lokaliseeritud riskide täpsetel hinnangutel. WHO oli kunagi erahuvidest sõltumatu, enamasti põhirahastatud ja suutis seada ratsionaalseid prioriteete.
See WHO on surnud oma ahnuse kätte.
Viimase 80 aasta jooksul on ka maailm muutunud. Nüüd pole mõtet paigutada tuhandeid tervishoiutöötajaid ühte maailma kalleimasse (ja tervislikumasse!) linna ning tehnoloogiliselt arenevas maailmas pole mõtet sinna kontrolli koondada. WHO loodi ajal, mil suurem osa postist käis veel aurulaevaga. See on üha enam anomaalia oma missioonist ja maailmast, kus see tegutseb. Kas piirkondlike asutuste võrgustik, mis on seotud oma kohaliku kontekstiga, ei oleks reageerimisvõimelisem ja tõhusam kui tuhandete inimestega kauge, omavahel mitteseotud ja tsentraliseeritud bürokraatia?
Keset laiemat segadust, mis raputab 1945. aasta järgset rahvusvahelist liberaalset korda, annab USA hiljutine teade WHO-st lahkumisest ainulaadse võimaluse ümber mõelda, millist tüüpi rahvusvahelist tervishoiuasutust maailm vajab, kuidas see peaks tegutsema, kus, mis eesmärgil ja kui kaua.
Milline peaks olema rahvusvahelise institutsiooni kõlblik kuni kuupäev? WHO puhul kas tervis paraneb, kuna riigid suurendavad oma suutlikkust ja see peaks koomale tõmbuma.
Või tervis halveneb? Sel juhul on mudel läbi kukkunud ja vajame midagi eesmärgipärasemat.
Trumpi administratsiooni teod on võimalus rajada rahvusvaheline tervishoiukoostöö uuesti laialdaselt tunnustatud eetika- ja inimõiguste standarditele. Riigid ja rahvastikud taas kontrolli alla saama ning need, kes haigustest kasu lõikavad, ei tohi otsuste tegemisel osaleda.
Ligi 80-aastase tegutsemisega WHO pärineb tänapäeva mõistes kiviajast ja võõrandub üha enam oma eesmärgist. Me suudame paremini. Rahvusvahelise tervishoiukoostöö juhtimise põhimõtteline muutus on väärtus, kuid lõppkokkuvõttes tervislik.