Donald Trump lubas Ukraina sõja ühe päevaga lõpetada, kuid ta pole seda teinud; ta on läbi kukkunud ka oma tariifipoliitikaga. Seetõttu on tema paljudel vastastel Euroopas lihtne teda naeruvääristada. Kuid nad vaikivad ühest tema edust. 100 päevaga on ta kliimat muutnud. Kuid mitte nii, nagu võiks arvata. President on ümber lükanud USA energiapoliitikas domineerivad kliimadogmad.
Kõigest kolme kuuga on ta ümber defineerinud energiapoliitika trajektoori nii siseriiklikult kui ka rahvusvaheliselt. See muutus ei mõjuta atmosfääri kliimat, vaid pigem ideoloogilist kliimat, mida on kujundanud kolm aastakümmet piiravat ja sageli ebareaalset kliimapoliitikat.
„Energiauhkuse” sildi all on Trump lõhkunud väljakujunenud korra, võttes vastu fossiilkütuste poliitika ja lammutades samal ajal oma eelkäija Joe Bideni „rohelise” poliitika. See nihe tähistab pöördepunkti Ameerika energiaressursside haldamisel ja globaalse energia geopoliitikas. Vaatleme selle strateegia põhielemente ja selle mõju paljudele riikidele ja üldisemalt ELile.
Muutunud poliitiline kliima: klimatismiga lahkulöömine
Trumpi esimene sümboolne tegu oma uue energiapoliitika kinnitamiseks oli Ameerika Ühendriikide lahkumine Pariisi dekarboniseerimislepingust. See lahkumine, mis algatati tema esimesel ametiajal, kinnitati Valgesse Majja naastes. Trump peab lepingut rünnakuks Ameerika Ühendriikide majandusliku suveräänsuse vastu, omamoodi „uueks roheliseks pettuseks“, mille eesmärk on karistada tööstusriike selliste tegijate nagu Hiina ja India kasuks. See otsus saadab selge sõnumi: Ameerika Ühendriigid ei allu enam rahvusvahelisele kliimapoliitikale, mida nad peavad kahjulikuks oma majanduslikule ja energiaalasele konkurentsivõimele.
Tegelikult Donald Trump mitte ainult ei lahkunud Pariisi lepingust, vaid tegi ka energiapoliitika täieliku reformi, keskendudes fossiilkütustele, taaselustades unarusse jäetud „puhta söe“ sektori ja vastandades nii rahvusvahelistele kui ka riiklikele algatustele, näiteks Californias toimuvatele, mis lämmatavad USA energia arengut. Selle vastuolulise seisukoha eesmärk on taastada Ameerika konkurentsivõime ja energiajulgeolek.
See ei ole lihtsalt kaitsepositsioon. Trump on algatanud ka otsese rünnaku fossiilkütuste vastase poliitika vastu, nimetades seda „kahjulikuks ja ohtlikuks“. Trumpi sõnul ignoreerib see visioon maailmamajanduse tegelikke energiavajadusi.
Energia domineerimise rakendamine
Selle strateegia üks alustalasid on taastuvenergiaprojektide toetuste ja avaliku sektori rahastamise massiline vähendamine.
Trumpi administratsioon, mida algselt juhtis Elon Musk, on teinud ettepaneku kärpida ligi 10 miljardit dollarit selliste tehnoloogiate arendamise rahastamises nagu rohelise vesiniku utoopia, süsinikdioksiidi kogumine ja kasutamine (CCUS) ning energia salvestamine. Need kärped seavad kahtluse alla ikoonilised partnerlused selliste hiiglastega nagu ExxonMobil ja Occidental Petroleum, kes oma rohelise brändingu strateegia osana olid valmis investeerima väikese osa oma reklaamieelarvest nendesse fantaasiakulutustesse.
EL seevastu jätkab selliste tehnoloogiate nagu „roheline” vesinik propageerimist, hoolimata selle elektrolüüsi teel tootmise ülikõrgetest kuludest.
Isegi suured investeerimisfondid, nagu BlackRock, on otsustanud selle keemilise rumaluse rahastamise lõpetada.
Teoses „Vesiniku illusioon” on näidatud, et see on tee energia- ja majanduslikule kõrvalekaldele. Vesinikku, mis on keemiatööstuse põhielement, ei saa põletada ainult kliimamoe rahuldamiseks. See on nagu Louis Vuittoni koti soojas hoidmiseks põletamine: absurdne ja kahjulik.
Trumpi administratsioon plaanib koondada ka 8500 töökohta energeetikaministeeriumis (DOE).
Täidesaatva korraldusega on president andnud justiitsministrile korralduse tuvastada kõik seadused, muud määrused ning osariikide ja kohalikud tavad, mis takistavad riiklike energiaressursside tuvastamist, arendamist, leidmist, tootmist või kasutamist ning mis on või võivad olla põhiseadusega vastuolus, föderaalseadusega ette nähtud või muul viisil jõustamatud. Trump nõuab kõigi sätete eemaldamist, mis tema väitel käsitlevad „kliimamuutusi“ või on seotud „keskkonna-, sotsiaal- ja valitsemisalaste“ algatustega, „keskkonnaõiglusega“, „süsinikdioksiidi heitkoguste või kasvuhoonegaasidega“ ning trahvide või süsinikumaksude kogumise vahenditega. Ta on alustanud diplomaatilist sõda selliste osariikide nagu California vastu, millel on „saavutamatud piirid“.
Trump on astunud ka julgeid samme, et tagada kaasaegsete tehnoloogiate jaoks vajalike kriitiliste materjalide tarnimine. 2025. aasta aprillis allkirjastas ta täidesaatva korralduse, mis lubab alustada kaevandamist USA majandusvööndi vetes. Eesmärk on koguda kümne aasta jooksul miljard tonni kriitilisi materjale, sealhulgas koobalti, nikli, vase ja haruldaste muldmetallide rikkaid polümetallilisi nooduleid.
Valitsus usub, et see algatus võiks kümne aasta jooksul USA SKP-le lisada 300 miljardit dollarit ja luua 100 000 töökohta. Keskkonnakaitse vabaühendused on selle otsuse vastu, viidates mereohtudele. Kuid Trumpi jaoks esindavad nad Ameerika majandusvaenlasi strateegilises küsimuses, milleks on Hiinast kriitiliste ressursside osas ette jõudmine.
Trumpi strateegia tuumaks jääb endiselt fossiilkütuste ulatuslik poliitiline toetus. See hõlmab järgmist:
- Nafta- ja gaasiprojektide lubade väljastamise aegade lühendamine; siseminister Doug Burgum on lubanud load väljastada vaid 14 päeva jooksul.
- Puhta söe tööstuse taaselustamine toetustega olemasoleva infrastruktuuri kaasajastamiseks, kuigi jääb veel näha, kas see on võimalik, arvestades, et põlevkivigaas on elektri tootmiseks odavam kui kivisüsi.
- Veeldatud maagaasi (LNG) ekspordi suurendamine, eriti ELi, et vähendada Euroopa sõltuvust Venemaa gaasist.
Nafta ja gaasi domineerivaks eksportijaks saades tugevdab Ameerika Ühendriigid oma geopoliitilist mõjuvõimu. Näiteks LNG eksportimine Euroopasse vähendab Venemaa mõjuvõimu ja tugevdab Atlandi-üleseid liite.
Vastuseis välismaistele regulatsioonidele
Trumpi administratsioon on samuti algatanud pealetungi ELi regulatsioonide vastu. Nad näevad neid ohuna USA ettevõtetele. Üks näide on USA kaitsmise seadus (Protect USA Act), mis keelab strateegilistel USA ettevõtetel järgida Euroopa Liidu kehtestatud ESG (keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisalaseid) nõudeid. See seadus kaitseb fossiilkütuste ja kaevandustööstuse võtmesektoreid, kinnitades samal ajal Ameerika Ühendriikide majanduslikku suveräänsust.
Keskendumine kriitiliste mineraalide kaevandamisele peegeldab selget soovi konkureerida Hiinaga, kes kontrollib praegu suurt osa ülemaailmsest haruldaste muldmetallide tarneahelast. Oma ressursside kindlustamine on Ameerika Ühendriikide tehnoloogilise sõltumatuse tagamiseks hädavajalik.
Selles kontekstis kroonib Donald Trumpi ametiaja 100. päeval Ameerika Ühendriikide ja Ukraina vahelise loodusvarade lepingu sõlmimine seda strateegiliste otsuste perioodi, mis toob esile ka Euroopa poliitika puudused. See leping ei puuduta haruldasi muldmetalle, nagu on korduvalt ja ekslikult väidetud – neid Ukrainas märkimisväärses koguses ei leidu –, vaid laia valikut loodusvarasid, sealhulgas maagaasi, mangaani, titaani ja grafiiti. See tagab Ukrainale olulised investeeringud riigi arenguks, võimaldades samal ajal Ameerika Ühendriikidel kindlustada tarneid väljaspool Hiina mõjusfääri.
Hiljutised sündmused näitavad, kui palju on Donald Trump energiakliimat muutnud.
Vaid 100 päevaga on Donald Trump pööranud pea peale poliitilise ja geopoliitilise energiakliima, tühistades oma eelkäijate kliimapoliitika ja visandades selge energia domineerimise strateegia. See strateegia põhineb pragmaatilisel loogikal: USA energiasuveräänsuse kindlustamine, majandusliku konkurentsivõime tugevdamine ja energia kasutamine geopoliitilise hoovana. Kui EL jätkab oma ideoloogilise kliimapoliitikaga, on tal oht üha enam marginaliseeruda.
Suur rahvusvaheline ettevõte BP on sellest hästi aru saanud. See on just loobunud oma rohelisest poliitikast, mis on viinud ettevõtte kehvade tulemusteni, ning on otsustanud vallandada ka oma strateegiajuhi Giulia Chierchia, kes oli ettevõtte rohelise ülemineku strateegia taga. Ka tema ametikoht säästva arengu juhina kaotatakse. Millal koondab Euroopa Komisjon paljud neist rohelistest töökohtadest, nagu Donald Trump teeb?
Me ootasime elektrikatkestust ja see juhtuski…
Trumpi administratsioon pidi naerma, kui ta vaatas tuumavastase Hispaania alandamist, kes investeeris suuresti päikese- ja tuuleenergiasse.
Need energiaallikad on nõrgestanud riiklikku elektrivõrku ja kaugemalgi, kuna mõjutatud on ka Portugal ja Prantsusmaa. Võrgu stabiilsuse tagab suurte pöörlevate masside, näiteks termo- ja tuumaelektrijaamade turbiinide ja generaatorite inerts. Katkendliku ja muutliku tootmisega taastuvenergia ei saa seda inertsist, mis on elektrisüsteemide jaoks hädavajalik, garanteerida.
Madala osakaaluga energiaallikate segus ei tekita taastuvenergia elektrivõrgule suuri probleeme, kuna see saab kasu tavapäraste seadmete inertsist, mis moodustab suurema osa toodangust. Kui aga nende osakaal ületab 30–40%, muutuvad ebastabiilsuse riskid väga oluliseks. 28. aprilli 2025. aasta elektrikatkestuse ajal moodustasid need 75%! Need valikud tõstsid elektrienergia hindu, kuna üleliigne päikeseenergia tuli negatiivsete hindadega maha müüa. See mudel, mida esitleti kui eeskuju (võimud kiitlesid 22. aprillil, et nad toodavad 100% taastuvenergiast elektrit), on osutunud rängaks tehniliseks ja majanduslikuks läbikukkumiseks. See jääb eeskujuks, mida kõik inseneritudengid peavad õppima. Pole kahtlustki, et Trumpi administratsioon kasutab seda ELi läbikukkumist vahelduva ja muutliku taastuvenergia edasiseks õõnestamiseks.
Nagu Euroopa Ühenduse asutajad ütlesid Messina konverentsil 1955. aasta juunis: „Ilma küllusliku ja odava energiata ei ole tulevikku.“ Trump on sellest aru saanud ja muutnud energiapoliitika kliimat. Brüssel-Strasbourg on selle unustanud.