Kuigi Euroopa Komisjoni kavandatud kriitiliste ravimite seadust tervitati tarneahelate tugevdamise eesmärgi tõttu, hoiatasid liikmesriikide ametnikud ja tööstuse eksperdid 30. aprillil toimunud konverentsil, et ilma selgete prioriteetide seadmise, piisava rahastamise ja rahvusvahelise koordineerimiseta on oht, et seadusest saab killustatud ja alarahastatud algatuste segu, mis ei suuda saavutada tegelikku vastupanuvõimet.
ELi ametnikud keskendusid tugevamate partnerluste loomisele ja paremale piiriülesele koordineerimisele, kuid paljud eksperdid hoiatasid, et tegelik oht peitub lähemal kodus: liiga palju kattuvaid algatusi, ebaselged vastutusvaldkonnad ja ebapiisav keskendumine juba olemasolevate probleemide lahendamisele.
Brüsselis asuv mõttekoda European Policy Centre korraldas 30. aprillil konverentsi avatud majandusliku julgeoleku teemal kriitiliste ravimite valdkonnas.
Kohtumisel keskenduti Euroopa Komisjoni äsja kavandatud kriitiliste ravimite seadusele (CMA), mis esitati 11. märtsil 2025 ning mis tugineb konkurentsivõime kompassile, Euroopa poolaastale ja NextGenerationEU raamistikele.
Konkurentsivõime kompass oli ELi uus vahend tööstusliku tulemuslikkuse mõõtmiseks ja juhtimiseks; Euroopa poolaasta oli selle iga-aastane majanduspoliitika koordineerimise tsükkel; ja NextGenerationEU oli 800 miljardi euro suurune taastefond, mille eesmärk oli suurendada vastupanuvõimet ja jätkusuutlikku digitaalset üleminekut.
CMA looks õigusraamistiku, et jälgida ja toetada eelnevalt kindlaksmääratud „kriitiliste” ravimite tootmist, varumist, hankimist ja piiriülest levitamist, kasutades kohustuslikku aruandlust, kiirendatud lubade andmist, haldustuge ja ühishanke vahendeid.
Üritusel osutasid Euroopa Komisjoni ametnikud seaduse põhisammastena rahvusvahelistele partnerlustele ja jagatud juhtimisele.
Liikmesriikide ametnikud ja tööstuse eksperdid hoiatasid aga, et praktikas võivad need vahendid korduda olemasolevate probleemidega: kattuvad protseduurid, mittevastavad prioriteedid ja rahastamispiirangud.
„Püüame mitte dubleerida ja suunata jõupingutused sinna, kus neid tõesti vaja on,” ütles Euroopa Komisjoni tervise ja toiduohutuse peadirektoraadi (DG SANTE) meditsiinitoodete üksuse juhataja Bruno Gautrais.
Tervishoiuminister Frank Vandenbroucke'i kabineti asejuhataja Gloria Ghéquière ütles: „ELi tasandil ette nähtud raha ei ole piisav.”
Ta hoiatas, et olemasolevad ELi vahendid ei ole ette nähtud ahela struktuuriliste probleemide, näiteks tootmissõltuvuse, läbipaistmatute andmete ja koordineerimise puudumise, vaid „uuenduslike ja „roheliste” projektide” jaoks.
Sellel teemal ütles Gautrais, et CMA eesmärk on olemasolevaid ELi vahendeid ümber suunata kiirendatud riigiabi ja sujuvamate menetluste kaudu, kuid tunnistas piiranguid: „Peame elama olemasolevate rahaliste piirangutega.”
Esinejad kirjeldasid habrast ja halvasti kaardistatud tarneahelat. Puudujääke põhjustasid mitmed tegurid: tootmise kitsaskohad, oluliste geneeriliste ravimite madal kasumlikkus, ettearvamatud nõudluse hüpped ja liigne sõltuvus vähestest tarnijatest.
Kuni 60 protsenti häiretest tulenes pigem kvaliteediprobleemidest kui nõudluse hüpetest. Kuna kriitilised materjalid hangitakse ülemaailmselt ja puudub ELi-ülene jälgimissüsteem, võivad isegi väikesed šokid – näiteks pakendamise viivitus või tehase sulgemine – piiriüleselt levida.
Sügavam mure, mida jagasid institutsioonid, valitsused ja tööstusharud, oli aga see, et CMA-st võib saada lihtsalt järjekordne poliitikakiht, mis kehtestab kohustusi ja vahendeid, mis tuginevad olemasolevatele struktuuridele, mitte ei integreeru nendega, jättes samal ajal lahendamata Euroopa farmaatsiasüsteemi peamised haavatavused.
EL on üks maailma juhtivaid ravimitootjaid, kuid on siiski jäänud sügavalt sõltuvaks käputäiest kolmandatest riikidest võtmekomponentide osas.
„Üle 75 protsendi geneeriliste ravimite toimeainetest (API-dest) pärineb Indiast ja Hiinast,“ ütles Lorena Boix Alonso, DG SANTE peadirektori asetäitja, viidates ELi ilmsele suutmatusele jälgida, kus ja kui palju ravimeid tegelikult toodeti.
See läbipaistmatus ei olnud teoreetiline. Enrico Baraldi, Uppsala ülikooli turundusjuht Rootsis, meenutas, kuidas Hiina tehase plahvatus paljastas Euroopa ainsa sõltuvuse ühest olulise antibiootikumi tootmiskohast.
„Me ei tea, kes mida toodab, enne kui midagi plahvatab,“ ütles ta, rõhutades, et registreerimisdokumendid ei kajasta sageli tegelikke tootmisahelaid.
Baraldi kutsus üles lähenema igale üksikule juhtumile eraldi, mitte koostama universaalset nimekirja, hoiatades, et kasumlikkus, läbipaistvus ja vastupidavus on tooteliikide lõikes väga erinevad.
CMA eesmärk oli need nõrkused kõrvaldada, seades esikohale ELi tootmise ja parandades seiret. Ametnikud seadsid aga avalikult kahtluse alla, kas selle tööriistad – aruandlusnõuded, hanke-stiimulid, andmeplatvormid – tegelikult midagi muudaksid.
Boix Alonso märkis: „Meil on probleeme tootmisahela igas etapis.“
Mitmed kõnelejad tõid välja ka kattuva vastutuse riiklike reguleerivate asutuste, ELi institutsioonide ja ülemaailmsete raamistike, sealhulgas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO), vahel.
Vaatamata kohustuslikule aruandlusele puudus selge süsteem selle kohta, milliseid andmeid, kellega või miks jagatakse.
„Me ei saavuta seda, mida tahame,“ tunnistas Gautrais.
Ghéquière lisas: „Liikmesriigid ei tea isegi, kes nende andmeid saab.“
WHO Euroopa esindaja Natasha Azzopardi-Muscat hoiatas, et CMA peab „täiendama – mitte dubleerima – olemasolevaid raamistikke“, kutsudes üles koordineerimisele, mitte levikule.
Vaatlejad on öelnud, et Euroopa digitaalse reguleerimise jõupingutused on tekitanud kattuvaid mandaate ja institutsioonilist segadust, ilma et see tooks kaasa selgust või konkurentsivõimet.
Euroopa Poliitikakeskuse (EPC) vanemökonomist ja teadlane Pawel Świeboda tegi sama märkuse tervise kohta: „Lihtsalt veel ühe asutuse lisamine ei tee olukorda selgemaks,“ ütles ta.
Kaubanduspinged lisasid keerukust. Farmaatsiatoodete tarneahel – mida varem käsitleti kaubandusküsimusena – muutus USA jaoks nüüd julgeolekuriskiks.
Thibaut L’Ortye, Euroopas tegutsevaid USA ettevõtteid esindava organisatsiooni AmCham EU avalike suhete vanemdirektor, hoiatas, et selline mõtteviis võib anda tagasilöögi. Ta ütles, et USA ettevõtted ei pea ravimite importi EList üldse ohuks.
„Ameerika ettevõtted on Euroopa ravimitootmise suured investorid,“ ütles ta, lisades, et nad kasutavad ELi sageli platvormina ülemaailmsete turgude teenindamiseks.
„Pakkumist ei toeta valitsused, vaid ettevõtted,“ ütles ta. „Lokaliseerimisnõuded kõlavad hästi, kuid võivad häirida toimivate tarneahelate toimimist ja suurendada haavatavust.“
Ta hoiatas, et umbusaldusele või sissepoole suunatud kaubandusloogikale rajatud poliitika eirab farmaatsiatoodete tootmise keerulist ja rahvusvahelist olemust, kus ükski riik ei suuda realistlikult toota kõiki antud ravimi komponente.
Kuna USA on ähvardanud kehtestada ravimite impordile tariife ja pakkunud välja uusi investeerimiskontrolli meetmeid toimeainete tootmiseks.
Kaubanduse peadirektoraadi tehnoloogia- ja julgeolekupoliitikaametnik Elena Kamilarova-Alomar kinnitas, et farmaatsia on nüüd koos energia ja kriitiliste toorainetega osa ELi julgeolekukavast.
Tegelik mitmekesistamine oli aga keeruline. Kaubandusläbirääkimised selliste riikidega nagu India on veninud aastaid ja neil on olnud raskusi selliste tundlike küsimuste lahendamisega nagu inspekteerimisõigused või ekspordipiirangud.
Ghéquière hoiatas, et Euroopa ei saa loota ettearvamatutele globaalsetele partneritele ja et rahvusvaheline koostöö peab olema strateegiline, mitte retooriline.
„Me elame maailmas, mis on ohtlik,“ ütles ta. „Kaubandus ei lahenda kõike. Koostöö lahendab – riikidega, kes tahavad teiega selgelt ja etteaimatavalt koostööd teha.“
Hiljutine arutelu ravimite lisamise üle ELi ja India vahelise kaubanduslepingu läbirääkimistele peegeldas neid surveid.
Isegi Euroopas püsisid turutõrked. Mõned ELi „kriitilise“ nimekirja kuuluvad ravimid ei olnud väiksemates liikmesriikides saadaval, kuna nõudlus oli tarnijate ligimeelitamiseks liiga madal.
Ravimite ühishankelepingu eesmärk oli kehtestada uus kategooria „ühist huvi pakkuvad ravimid“, et võimaldada ühist hankemenetlust.
Selle tõhusus sõltuks liikmesriikide rahastamise ja nõudluse koordineerimisest, mis on praktikas korduvalt keeruliseks osutunud.