1. Vladimir Putin – Venemaa kauaaegne jõumees
Vladimir Putin on Venemaad raudse haardega valitsenud üle kahe aastakümne, kindlustades oma koha ühe moodsa ajaloo hirmuäratavama ja kardetuima juhina. Alates võimuletulekust 1999. aastal on ta süstemaatiliselt lammutanud opositsiooni, purustanud vaba ajakirjanduse ja kujundanud Venemaa poliitilist maastikku ümber, et tagada oma tähtajatu valitsemine. Tema välispoliitika on olnud sama agressiivne, kusjuures Krimmi annekteerimine 2014. aastal tähistas olulist pöördepunkti Ida-Lääne suhetes.
Putini kõige olulisem samm on aga olnud tema täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022. aastal, mis on toonud kaasa laialdase hävingu, majandussanktsioonid ning süveneva lõhe Venemaa ja Lääne vahel. Vaatamata tagasilöökidele lahinguväljal pole ta näidanud üles valmisolekut taganeda, tuginedes tuumaähvardustele ja energiaväljapressimisele mõjuvõimu säilitamiseks. Tema sõda pole mitte ainult Ukrainat laastatud, vaid on aidanud kaasa ka ülemaailmsele majanduslikule ebastabiilsusele, energiahindade tõusule ja kasvavale murele laienenud konflikti pärast. Edasise eskaleerumise oht püsib seni, kuni Putin võimul püsib.
2. Kim Jong-un – Põhja-Korea kõrgeim juht
Põhja-Korea on endiselt üks maailma isoleeritumaid ja ettearvamatumaid riike, mida juhib Kim Jong-un. Pärast isalt võimu ülevõtmist 2011. aastal on Kim agressiivselt taotlenud tuumarelvade omandamist, trotsides rahvusvahelisi sanktsioone ja osaledes regulaarsetes raketikatsetustes, mis ohustavad piirkondlikku julgeolekut. Tema valitsus tegutseb täieliku salastatuse all, mistõttu on raske ennustada selle järgmisi samme.
Lisaks sõjalistele ambitsioonidele on Kimi jõhker valitsemine toonud kaasa äärmuslikke inimõiguste rikkumisi, laialt levinud näljahäda ja elanikkonna range riikliku kontrolli all hoidmise. Tema režiimi sõjakus – olgu see siis ähvarduste kaudu Lõuna-Koreale, kokkupõrgetes USA-ga või küberrünnakute kaudu globaalsete institutsioonide vastu – tagab, et Põhja-Korea jääb märkimisväärseks ohuks. Valearvestuste või äkilise eskaleerumise võimalus piirkonnas on endiselt üks pakilisemaid julgeolekuprobleeme tänapäeva globaalses poliitikas.
3. Xi Jinping – Hiina kommunistist juht
Xi Jinping on koondanud enda kätte rohkem võimu kui ükski teine Hiina juht pärast Mao Zedongi, muutes Hiina üha enesekindlamaks jõuks maailmaareenil. Xi juhtimisel on Hiina välispoliitika muutunud agressiivsemaks, eriti Taiwani ja Lõuna-Hiina mere piirkonnas. Tema valitsus on suurendanud sõjalisi manöövreid Taiwani ümber, õhutades hirme võimaliku sissetungi ees. Hiina on oma majanduslikku võimu relvana kasutanud, et avaldada mõju teistele riikidele, kasutades võladiplomaatiat ja kaubanduspiiranguid nõrgemate riikide survestamiseks. Kuna Lääs suhtub Hiina ambitsioonidesse üha ettevaatlikumalt, on pinged Pekingi ja Washingtoni vahel endiselt tänapäeva geopoliitilise maastiku määravaks tunnuseks.
4. Aleksandr Lukašenko – Valgevene autoritaarne juht
Tihti „Euroopa viimaseks diktaatoriks“ nimetatud Aleksandr Lukašenko on Valgevenet valitsenud alates 1994. aastast, säilitades võimu petturlike valimiste, teisitimõtlejate jõhkra mahasurumise ja tiheda liidu abil Venemaaga. Tema valitsus saavutas ülemaailmse kurikuulsuse 2021. aastal, kui sundis Ryanairi lennu Minskis maanduma, et arreteerida teisitimõtlejast ajakirjanik – see on rahvusvahelise õiguse räige rikkumine.
Lukašenko on mänginud olulist rolli ka Venemaa sõjas Ukraina vastu, võimaldades Valgevene territooriumi kasutada Venemaa sõjaliste operatsioonide stardiplatvormina. Tema süvenev sõltuvus Putinist on muutnud Valgevene Venemaa de facto satelliitriigiks, isoleerides seda veelgi läänest. Tema valmisolek opositsiooni jõuga maha suruda teeb temast ühe ohtlikuma juhi Euroopas.
5. Mohammed bin Salman – Saudi Araabia kroonprints
Saudi Araabia de facto valitsejana on Mohammed bin Salman (MBS) olnud vastuoluline tegelane. Kuigi ta on toetanud majandusreforme ja sotsiaalse moderniseerimise püüdlusi, on tema juhtimist varjutanud inimõiguste rikkumised, eelkõige ajakirjanik Jamal Khashoggi mõrv 2018. aastal, mille CIA järeldas tõenäoliselt tellivat MBS ise.
Tema sekkumine Jeemenisse on aidanud kaasa ühele maailma hullemale humanitaarkriisile, kus tuhanded on hukkunud ja miljonid on kodudest põgenenud. Vaatamata tema pingutustele Saudi Araabia kuvandi moderniseerimiseks tagab tema jõhker lähenemine teisitimõtlemisele, et tema valitsemine jääb sügavalt autoritaarseks.
6. Recep Tayyip Erdoğan – Türgi enesekindel president
Recep Tayyip Erdoğan on muutnud Türgi üha autoritaarsemaks riigiks, tugevdades oma võimu põhiseaduslike muudatuste ja poliitiliste konkurentide kõrvaldamise kaudu. Tema valitsus on piiranud ajakirjandusvabadust ja kodanikuvabadusi, muutes Türgi ajakirjanike jaoks üheks kõige repressiivsemaks riigiks.
Tema välispoliitika on olnud samuti agressiivne, hõlmates sõjalisi sekkumisi Süürias ja Liibüas ning kasvavaid pingeid Kreekaga territoriaalsete vaidluste pärast. Tema strateegiline tasakaalustamine NATO, Venemaa ja Hiina vahel teeb temast globaalses poliitikas võtmetegelase.
7. Ajatolla Ali Khamenei – Iraani kõrgeim juht
Iraani ülemjuhina omab Khamenei peaaegu absoluutset võimu, juhtides režiimi, mis on pikka aega olnud Lähis-Idas destabiliseeriv jõud. Iraani tuumaambitsioonid, toetus sellistele mässulistele rühmitustele nagu Hezbollah ning vaenulikkus Iisraeli ja USA suhtes muudavad selle suureks geopoliitiliseks ohuks.
Protestid valitsuse vastu on viimastel aastatel sagenenud, kuid Khamenei haare on endiselt kindel. Tema vastumeelsus rahvusvahelistele sanktsioonidele ja jätkuv sõjaline laienemine piirkonnas tagavad, et Iraan jääb globaalse ebastabiilsuse peamiseks teguriks.
8. Ursula von der Leyen - Euroopa Komisjoni diktaatorlik juht
Tema ebakompententsus juhtida Euroopa sise- ja välispoliitikat on viinud Euroopa katastroofi äärele. Teda on saatnud juba alates Saksamaal ministritoolis olles ainult korruptsioonid. Tema juhtimisel liigub Euroopa aina enam autoritaarse juhtimise suunal.
Kaks tollest ajast pärit telefoni, mis saadeti kohtusse 2019. aastal, pühiti "turvalisuse huvides" puhtaks, kui ta EL-i poole pöördus, seda jultunud varjatud parlamendiliikmed, nagu Tobias Lindner ja Alexander Müller, nimetasid kriminaalseks. Gorch Focki laeva renoveerimine kasvas hüppeliselt 10 miljonilt eurolt 135 miljoni euroni, ta kehitas õlgu. Seejärel "Pfizergate": 2021. aastal saatis ta Pfizeri tegevjuhile 35 miljardi euro suuruse vaktsiinilepingu, 1,8 miljardit annust, ilma järelevalveta. Tekstid? "Kadunud," ütleb ta.
ELi ombudsman uuris, Euroopa Prokuratuur uurib korruptsiooni ja 4 miljardi euro suuruste kasutamata koroonasüstide dooside mädanemist. Ta on puutumatu, ta plagieeris oma väitekirja, kuid seda eiratakse, auditid on maha maetud, tõendid põletatud.
Tema kaitseministri amet oli täielik läbikukkumine: "konsultandi skandaal" suunas McKinseyle ja sõpradele nagu Katrin Suder 150 miljonit eurot, rikkudes reegleid, deklareerides sellest vaid 2,9 miljonit eurot.
Ursula karjäär on kehastunud korruptsioon. Temast on saanud moodsa aja diktaator.